Ärme toetame rumalaid (Taani) ajakirjanikke
Ebaadekvaatsed reageeringud
Viimase ebaadekvaatsusena räägiti meie möödunudnädalases meedias toetusavaldusest Taanile, mida Eesti peaks just kui väljendama. Keda me siis peaks toetama? Indrek Tarand tahab toetada ajaloolist Taani lippu. See on vahva mõte, õnneks pole Eestil Lähis-Idas ühtki saatkonda, kus meie trikoloor võiks Dannebrogiga kõrvuti põledes lehvida.
Postimehe ajakirjanik rõhub taasiseseisvumisaegsele tänuvõlale taanlaste ees. Kaitseministri sõjakas artiklis arvatakse, et toetust vajab Taani valitsus ja kui me seda ei tee, on ohus NATO solidaarsus ja siis kohe tulevad ja vallutavad venelased Eesti.
Äripäeva kolumnisti väide, et toetada tuleks Taani ettevõtjaid, on kõige arusaadavam. Aga praktilist võimalust meil selleks tõenäoliselt pole.
Tegelikult tähendaks igasugune toetusavaldus seda, et me toetaks rumalat ja ebamoraalset tegu, millega meedia- ja edevusesõjas on hakkama saanud üks suur, ringkaitsesse asunud ajakirjanduskontsern. Miks peaksime me toetama lollust teinud ajakirjanikke ja ajakirjanike pantvange — poliitikuid? Miks peaksime toetama neid, kes isegi lõpuks asjust aru saades vabandama on hakanud?
Mis siis Taanis juhtus? Esiteks viljeldi mitme aastakümne vältel sisserändepoliitikat, mis on osutunud ebamõistlikuks. Teiseks on mitme aasta vältel maailmas kerinud pinged tõmmanud paljude asjatundmatute jaoks võrdusmärgi islami ja terrorismi vahele. Need pinged leidsid Taanis labase väljenduse liberaalse ajalehe Morgenavisen Jyllands-Posteni karikatuurides. Äärmuslikud islamiliidrid võtsid propagandasõjas initsiatiivi oskuslikult enda kätte.
Teisel pool ehitati asjatuid barrikaade ning Taani liberaalide liider, peaminister Anders Fogh Rasmussen, asus toetama teda toetavat Jyllands-Postenit”.
Ja lõpuks lihtne sotsiaalpsühholoogiline skeem: “meie” asusime massimeedia massipsühhoosi mõjul toetama omasid “nende” vastu. Sest nemad on võõrad, arusaamatud, alaarenenud. Niisamuti tegid massirahutustes äärmusliku massipsühhoosi mõjul muslimid.
Kultuuriruumi erinevusi tuleb mõista
See, et araabia kultuuriruumi kuuluvad inimesed väljendavad tundeid ja mõtteid valjuhäälse kisa, ägedate žestide, sümbolite põletamise ja martüüriumi kaudu, meie aga sofistiliste tekstide ning Rooma õiguse abil, on vähetähtis erinevus. Aga seda erinevust tuleb mõista. Nagu ka seda, et meie ja muslimid mõistame erinevalt mõistete au, alandus, hirm, surm sisu.
Inimesena ei taha ma toetada rumalalt ja ebamoraalselt käitunud rassikaaslasi. Siit tulenevalt ei taha ma ettevõtjana toetada projekte, mis ohustavad minu eurooplastest kliente Lähis-Idas ja minu kontakte mitmete maailma riikidega.
Ei ole nii, et loll ajakirjanik on jumal ja sõna “sõnavabadus” on tema koraan, mille õigsuses keegi kahelda ei tohi. Lääneliku sõnavabaduse sildi all tehakse pahatihti jäledamaid asju kui islami kombe järgi näiteks vargal käe otsastraiumine.
Sõnavabadus pole see, kui solvatakse teist usku inimest, kui intervjueeritakse tipp-poliitiku vaimse hälbega last või klaaritakse lehes isiklikke äriarveid ja solvumisi.
Ajakirjanik on ainult inimene
Et ajakirjanikki on ainult inimene, tõestas meile hiljuti Inno Tähismaa. Inimliku kirega kirjeldab ta oma läbielamisi ning suguelust sõltuvaid meeleolukõikumisi. Logisin end Äripäev Online’i, lõin sisse otsingusõna “tähismaa” ja püüdsin vanu artikleid meenutades mõistatada: “Nii Inno-poju, Hanschmidtist ja Preatonist kirjutades oled olnud ilmselges realiseerimata erutusseisundis — neid lugusid ei saa tõsiselt võtta. Tallinna Sadama analüüs on rahulikum, ilmselt on füüsiline valu lahenduse leidnud. Enne Savisaarest kirjutama asumist oleksid pidanud ka korra või paar end rahuldama, oleks saanud tasakaalustatuma artikli.”
Eks ole, ja nüüd, kui ma selle tellitud kommentaari hetke pärast Äripäevale ära saadan, peaks toimetus olema selge moraalse dilemma ees. Kas avaldada karikatuursed, aga tõsielust sündinud read, mis solvavad endist kolleegi ja teevad ebaõiglaselt haiget tema lähedastele või mitte.
Sõnavabaduse nimel, härra Rõtov, ma nõuan oma arvamuse avaldamist!
Tegelikult arvan, et ajakirjanikud ja poliitikud võiksid lõpetada mula müütilisest sõnavabadusest ning mõelda rohkem moraalse ja sotsiaalse vastutuse peale. Kui need kategooriad endile selgeks teeme, siis muutub sõnavabaduse pärast muretsemine mõttetuks. Kui me seda ei suuda, siis ongi ühel päeval põhjust nii Eesti kui ka Taani riigis kehtestada kord ja tsensuur.
