Suur sirmik (Macrolepiota procera) on üks meie metsade silmapaistvamaid seeni. Ka maitseomadustelt arvatakse ta paremate hulka. Suurt sirmikut leidub üsna sageli liivasemates rohtunud metsades. Savist ja ka väga lubjarikast maad nad ei armasta, samuti on neid vähe põlislaantes. Ikka rohkem metsa serv on tema elupaik.

Suur sirmik on keskmise seeneaja seen. Esimesed ilmuvad juulis, viimaseid saab oktoobris, vahel hiljemgi. Süüa sünnib suur sirmik värskelt, isegi päris toorelt. Kupatada teda ei maksa, siis läheb kaduma mõnus vürtsikas maitse. Üldtuntud on tema praadimine šnitslina, muna ja jahu sees paneerituna. Aga ka laisemalt, lihtsalt rasval praetud kübaratena on ta mõnus leiva peale võtta. Suurema seenesaagi ülehulga korral on soovitatav teda kuivatada ja siis hiljem seenejahuna toidule lisada. Tarvitada sünnivad tal ainult kübarad, vaid väga noortel, alles poole kõrgust kasvanud avanemata kraega seentel ka jalad.

Suurele sirmikule on sarnased safransirmikud oma kahe alamliigiga.
Tüüpiline safransirmik (Chlorophyllum rhacodes, eestikeelsetes seeneraamatutes seni kirjas kui Macrolepiota rhacodes) on jänesekapsakuusikutele eriti iseloomulik seen. Suurest sirmikust eristab teda poole lühem üsna ühetooniline jalg ja seente vigastuste kiire safranpunaseks värvumine (suur sirmik on kirju jalaga ja ei muuda värvi). Söömiskõlbulikkuselt peetakse suure sirmikuga samaväärseks. Võib-olla siiski toorelt ei maksa teda väga palju näksida.

Foto: Veiko Kastanje. Tüüpiline safransirmik (Chlorophyllum rhacodes)

Safransirmiku aedteisend (liigina Chlorophyllum brunneum, eestikeelsetes seeneraamatutes Macrolepiota rhacodes var. bohemica) kasvab aga metsast eemal: aedades, vanematel heinapõldudel, teda kohtab meil harva. Tema puhul on söödavuse osas erinevaid arvamusi. Kuigi siinkirjutaja ise on neid suuremates hulkades söönud nagu tavalist safransirmikut, ei saa seda soovitada.

Väidetavalt on nende seentega esinenud Euroopas ka mürgitusi. Kas need mürgitused on tingitud sellest, et osa inimesi on selle seene suhtes palju tundlikumad või on põhjus seene varieeruvuses, mürgisuse ilmnemisel teatavates kasvutingimustes ehk regioonides või on see tingitud hoopis teadlaste vigadest — mürgituse on põhjustanud mingi safransirmiku aedteisendile sarnane seen, mida pole osatud eristada mainitud liigist. Viimaseks jätab võimaluse suur segadus sedatüüpi seente liigilise kuuluvusega ka praeguste Euroopa seeneteadlaste seas. Võimalik on ka liigi segiajamine ühe lõunapoolsema, aga üldteada mürgise seenega, keda Eestis võiks kohata ehk kasvuhoonetes ja toalillepottides.

Foto: Veiko Kastanje. Safransirmiku aedteisend (Chlorophyllum brunneum)

Sageli esinevatest seentest on safransirmikule teatava sarnasusega püramiid-soomussirmik (Echinoderma aspera), vanemates raamatutes ka soomus-harisirmikuna kirjeldatud. Safransirmikuga võrreldes on tema jalg veel ligi poole lühem (kübar ligi sama suur). Samuti on ohtralt esinevad kübara soomused teravatipulised, püramiidjad, need on aga suurel ja safransirmikul lamedad-laiad ja liibuvad. Kasvab ta sageli aedades, aga ka rohtunud viljakamates metsades. Püramiid-soomussirmikut ei maksa süüa — toidumürgituse tõenäosus on vägagi suur. Kuigi mõned inimesed on tema toime suhtes tundetud ja isegi turul on teda söögiks müüdud… Ka on seen tugeva ja vänge ebameeldiva maitsega.

Foto: Veiko Kastanje. Püramiid-soomussirmik (Echinoderma aspera)

Aeg-ajalt aetakse segi sirmik ja kärbseseen

Kindel tunnus sirmikutel on kübara tumepruuni keskosa ümbritsev soomusteks lõhenenud kattega osa, need soomusedki enamasti pruunikad kuni tumepruunid valkjal taustal. Roheline kärbseseen võib väga harva olla ka keskelt tumedama aimatava kühmuga nagu sirmik, aga on soomusteks lõhenemata pinnaga. Valgeid täppe võivad moodustada kübara peale jäänud loori jäänused. Ka on nende krae erinev — sirmikutel paks rõngasjas, jalal kergesti tervikuna liigutatav, kärbseseentel aga ühekordne õhuke enamasti rippuv seelik.