Vaidluses apteekide asutamispiirangute vajalikkuse üle, kasutati vana head aiast ja aiaaugust rääkimise taktikat, mille tulemusel kippus teema hägustuma ja mattus kohati asjakohatutesse emotsioonidesse.

Õiguskantsler viis apteekide asutamispiirangute teema riigikohtusse, kantuna arusaamast, et ühele ettevõtlusvormile on kehtestatud ebaproportsionaalne administratiivne piirang, mille tulemusel on turg uute tulijate ees sisuliselt suletud. Samas ei loo seatud tõkend väärtust, mida seadusandja sellest lootis.

Parlament lootis apteekide arvu piiramisega vähendada selles äris valitsenud raju konkurentsi (apteek iga nurga peal), et anda turueelis olemasolevale apteekide võrgustikule, sealhulgas maa-apteekidele. Valitses ettekujutus, et kui apteegiketid on tänu linnades seatud asutamispiirangutele kasumlikumad, siis on neil võimekus ja stiimul säilitada esindatus ka vallakeskustes. Või kui vallakeskuses on toimiv, kuid ketiväline apteek, siis tagab asutamispiirang sellele eluks piisava turu.

Paraku ei hakanud turutõkend loodetud kujul tööle ja apteeke on maal sama järjepidevalt suletud nagu postkontoreid, kauplusi ja teisi teenuseid. Konkurentsi piiramine mis tahes viisil ei suurenda iseenesest klientuuri hulka. Kui ostjaid pole, siis neid pole.

Sel põhjusel läheb täide ka apteegifirmade prognoos, et turu avamine toob kaasa maa-apteekide arvu vähenemise. Oluline on siinjuures mõista, et see juhtub sõltumata sellest, kas turg on vaba, poolenisti vaba või täielikult suletud.

Ravimite hindade tõus, millega samuti ähvardati, on samuti paratamatu, täpselt nagu piima ja elektri kallinemine - see lihtsalt juhtub, kuigi meil on ravimituru üle seatud valvama riiklik regulaator. Kui kehtestada Tallinnas näiteks kaubanduskeskuste rajamisele piirang, siis ega selle tulemusel hakka arendajad Paidesse või Jõgevale kaubanduspindu ehitama. Investeeritakse ikka sinna, kus on inimesed ja kui mingil põhjusel sinna investeerida ei saa, siis jäävad investeeringud tegemata. Aga kindlasti ei suunata neid sinna, kus tulu pole loota.

Ravimiturg tuleb veelgi avada

Kuna apteekide asutamispiirangute tühistamine ei lahenda maakohtades ravimite kättesaadavuse probleemi, tuleb seaduseandjal sellega edasi tegeleda. Hiljuti Riigikogus seadustatud ravimite tellimine interneti vahendusel on üks, kuid vähemalt esialgu mitte liiga suurt mõju avaldav võimalus. Ilmselgelt eelistab valdav enamik maainimestest osta ravimeid riiulilt, täpselt nagu linnarahvaski. Küsimus on selles, kuidas ja millistel tingimustel see „rohuriiul" maale saada, sest terve apteegi ülalpidamiseks paljudes kohtades kliente lihtsalt ei jätku.

Üks moodus on lubada piiratud ulatuses müüa käsimüügiravimeid ka väljaspool apteeke. Maal tähendab see üldjuhul kohalikku poodi, kuhu on juba praegu integreeritud näiteks panga- ja postiteenus. Miks ei võiks seal olla ka eraldi riiul enimnõutud ravimite järele?

Arvamus, et proviisori järelvalveta hakkavad inimesed ostma valesid ravimeid või neid üle doseerima, on ilmselge liialdus. Valdav enamik inimesi on terve mõistusega ja teovõimelised, kellel on olemas elukogemus ja kes oskavad lugeda ravimiga kaasas olevat infolehte.

Pealegi on vähimagi kahtluse korral inimesel võimalik helistada oma pereõele, kes on vähemalt käsimüügiravimite osas kindlasti asjatundja või siis reisida lähimasse apteeki. Kui see ravimiriiul paigutada poes kenasti leti taha, pole vaja karta, et lapsed need kommidega segi ajavad.

Et käsimüügiravimite müümine toidupoes riivaks otseselt apteegifirmade ärihuve, võiks kompromissina olla ravimite müük olla lubatud üksnes linnavälistes kohtades ehk siis seal, kus ühtegi apteeki ei tegutse.

Mobiilne proviisor

Kui ravimite müüki väljaspool apteeki peetakse aga liiga riskantseks, on kohalikel omavalitsustel ja riigil võimalik teha koostööd rakendamaks tööle mobiilne apteegiteenus. Nii nagu graafiku järgi sõidab praegu maale panga- ja postibuss, oleks kindlaksmääratud aegadel vallakeskuses avatud apteek.

Mitte inimesed või nende hooldajad ei peaks sõitma linna ravimite järele, vaid proviisor sõidaks ise ravimitega kohale. Kohalikel oleks sellisel juhul täpselt teada, millistel aegadel on apteek avatud ja korraldavad oma elu selle järgi.

Kuna kliente pole üleliia palju, teaks proviisor valda sõites enam-vähem täpselt, milliseid ravimeid, millises koguses kaasa võtta. Nõnda oleks võimalik maal müüa ka retseptiravimeid, mis sobiks maainimestele eriti hästi. Tõenäoliselt riivaks selline praktika vähem ka apteegikettide ärihuve ning lobitöö muudatuste vastu oleks väiksem, kui see, mis korraldati apteekide asutamispiirangute kaotamise vastu.