Dollar ootab eesti geene
Uuel aastal jõustunud Eesti inimgeeniuuringute seadus on äratanud maailma farmaatsia- ja biotehnoloogiatööstuse gigantide huvi, kes valmistuvad investeerima Eesti geenivaramu loomisse sadu miljoneid kroone.
“Eesti poolele vastuvõetavatel tingimustel on koostööst huvitatud paljud,” räägib Kask. “Konfidentsiaalsuse reegleid järgides võib öelda, et nende hulgas on maailma esikümnesse kuuluvad tehnoloogiafirmad ja farmaatsiakompaniid, finantseerimist pakuvad ka siinsed riskikapitalistid.”
Farmaatsiafirmade huvi geenivaramu vastu seisneb eelkõige selles, et unikaalses geenivaramu projektis osaledes saavad nad infot, mis aitab kiiremini ja odavamalt välja töötada uusi ravimeid. Farmaatsiatööstuse rusikareegli kohaselt kulub praegu uue ravimi väljatöötamiseks 12–15 aastat ning see läheb maksma 500 miljonit USA dollarit.
“Strateegilised partnerid toovad siia oma oskusteabe ja tehnoloogiad DNA uurimisel,” rõhutab kaks aastat tagasi erainitsiatiivil loodud sihtasutuse Eesti Geenikeskus juhatuse liige Andres Rannamäe. “Geeniprojekti käivitudes luuakse biotehnoloogia valdkonnas igal aastal 200–300 uut töökohta.”
Geeniseaduse kohaselt moodustab valitsus 1. märtsiks tulu mittetaotleva sihtasutuse, mis vastutab loodava geenivaramu turvalisuse ja andmete edastamise eest. Sihtasutuse nõukokku määrab kolm liiget riigikogu, kolm liiget valitsus ja kolm liiget Teaduste Akadeemia juhatus.
Andres Rannamäe sõnul saab loodava sihtasutuse juhatus volitused läbirääkimiste pidamiseks võimalike investoritega. Konservatiivsed arvestused näitavad, et geenivaramu loomise projekt neelab viie aasta jooksul 1,5–2 miljardit krooni, millest 75% läheb umbes miljoni eestimaalase geneetilise andmebaasi loomiseks.
Eesti riigi kanda jääks esialgsete arvestuste kohaselt umbes veerand projekti maksumusest. Ülejäänud raha planeeritakse saada strateegilistelt investoritelt.
Sisuliselt ostavad investorid õiguse saada geenivaramust legaalset infot. “Peame vältima Islandi valitud teed, kus pikaajaline leping sõlmiti vaid ühe strateegilise partneriga,” hoiatab Rannamäe. “Eesti geenivaramu üle ei tohiks ükski investor saada eksklusiivseid õigusi.”
Eesti geeniprojekti peamine taganttõukaja, Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi professori Andres Metspalu sõnul on seatud eesmärgiks leida strateegiline investor sügiseks, et käivitada umbes 20 miljonit krooni maksev pilootprojekt. See näeb ette 10 000 inimeselt vereproovi võtmist ning DNA analüüsimist.
“Kui pilootprojekt on rahastatud, läheb veel pool aastat vereproovide võtmiseks,” prognoosib Metspalu. Eelduste kohaselt peaks geenivaramu projekt käivituma aasta pärast. “Tähtis on saada tulemust kohe alguses, siis haakuvad järgmised investorid projektiga hõlpsamini,” rõhutab Metspalu.
Mida rohkem inimesi on andmebaasis, seda haruldasemate haiguste tekkepõhjusi saab uurida. Projekti kohaselt peaks tulevane geenivaramu sisaldama andmeid miljoni Eesti elaniku koeproovi, DNA kirjelduse, terviseandmete ja sugupuu kohta. Detsembris riigikogu poolt vastu võetud inimgeeniuuringute seadus sätestab kõrgeimad turvalisuse standardid geenidoonorite andmete kaitsel. Geenidoonoriks olemine on vabatahtlik.
Geenidoonoriks hakkamine annab tulevikus inimesele võimaluse täpsemalt teada saada oma terviseriske ning avab võimaluse kasutada uue põlvkonna ravimeid, mille tõhusus on seotud inimese genotüübiga.
Metspalu meenutab, et geeniprojekti algidee hakkas idanema 1997. aasta lõpus, kui president Lennart Meri käis Tartus avamas TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi uut labori- ja õppehoonet.
Aasta hiljem moodustasid 34 spetsialisti sihtasutuse Eesti Geenikeskus, mis hakkas ette valmistama geenivaramu projekti. Eesti geeniteadlaste soov oli osa võtta biotehnoloogia rahvusvahelisest tööjaotusest.
Eesti geeniteadlased mõistsid, et farmaatsiatööstusel on kõige suurem puudus lähtematerjalist ehk inimeste geenikaardist ning inimeste haiguslugusid puudutavast infost.
Metspalu sõnul turgutavad geenivaramu loomiseks laekuvad erainvesteeringud Eesti teadust tervikuna ning eelkõige biomeditsiini ja loodusteadusi. “Meie konkurendid välisriikidest saavad riiklikust teaduseelarvest vaid kolmandiku vajaminevast rahast,” selgitab Metspalu. “Ülejäänu tuleb erastruktuuridelt.” Eesti teadus saab praktiliselt kogu napi raha riigieelarvest.
Metspalu prognoosib, et viie aasta pärast töötab biotehnoloogia valdkonnas praeguse viiekümne inimese asemel vähemalt tuhat. “Geeniprojekti realiseerudes tuleb päevas analüüsida näiteks 40 miljonit genotüüpi, see tähendab analüüsida 400 inimese 100 000 markerit,” ütleb Metspalu ja lisab võrdluseks, et biotehnoloogiafirma OÜ Asper suudab praegu päevas analüüsida 25 000 genotüüpi.
Kuna geeniseaduse kohaselt toimub DNA andmete kogumine ja analüüsimine Eestis, rajavad partnerfirmad-investorid tõenäoliselt Eestisse oma tütarfirmad. Biotehnoloogiafirmade kõrvale tekivad kindlasti uued bioinformaatika ja muude valdkondade firmad.
“Mida rohkem investeeringuid geeniprojekti tuleb, seda suurema edumaa me teiste riikidega võrreldes saame,” ütleb Metspalu. Tema sõnul polegi suurtel farmaatsiafirmadel eriti partnerite vahel valida.
Kaks aastat tagasi käivitunud Islandi geenivaramu projekti eestvedajad on lepingu sõlminud vaid ühe firmaga — Šveitsi päritolu F. Hoffman — La Roche’iga. Inglismaa plaanib luua geenivaramu 500 000 inimese andmetega. Singapuri teadlased tahavad luua geenivaramu Aasia rahvastiku kohta. “Mõlemad projektid on alles idee tasandil ning nende teostumiseni läheb paar-kolm aastat,” lisab Metspalu.
