Eesti tuntud kaubamärke kandvad toidukaubad müüvad kohalikul turul ka siis, kui ei sisalda midagi eestimaist, sest tarbijad ei suuda toote koostist ja päritolu kontrollida. Kui mujal maksavad ostjad rohkem, lähevad Eesti toorainest kaubad eksporti.

Praegu kehtivate seaduste alusel ei pea tootja pakendile märkima, millise päritoluga toorainet ta tootmisel kasutas ja kui suures osas toode erinevaid koostisosi sisaldab. Ostjal on küll õigus küsida iga poeletti väljapandud kauba vastavusdeklaratsiooni, kuid enamasti kehitavad müüjad selle peale õlgu.

Veterinaar- ja toiduameti piiriteenistuse spetsialist Ainike Nõmmisto ütleb, et nende ametkonnal ei ole infot, mis saab edasi üle piiri tulnud toidukaubast ja toiduainetööstuse toormest. Seadus näeb ette, et nii import-kui ka kodumaise toorme töötleja peab laskma iga toorainepartiid sertifitseeritud laboris uurida ja edastama andmed tooraine kvaliteedi kohta veterinaar- ja toiduameti piirkondlikku organisatsiooni. Amet jälgib eelkõige tooraine ja tootmistingimuste vastavust normidele, mitte seda, kui palju sisseveetud toormest jõuab eestlaste toidulauale ja milline osa veetakse jälle välja.

Eesti Piimaliidu infospetsialist Anne Erin selgitab, et piimatööstuse toormest saab lähimaadest teoreetiliselt sisse tuua toorpiima, lõssi, koort, piimapulbrit ja võid. “Palju odavam on tuua tsisternitäis näiteks saja kilomeetri tagant Lätist kui sõita mööda piiriäärseid väiketootjaid.” Kui palju Eesti piimatööstused toorainet sisse toovad, ei oska Erin öelda, sest vastavat statistikat pole tehtud. “Mis toorainega kohapeal tehakse, see on igaühe enda asi, seadus ei keela sisse tuua, töödelda ja edasi müüa,” ütleb Erin.

Erin teab, et varasematel aastatel on sisseveetud toormest Eesti piimasaadusi müüdud ka Euroopa Liitu. “Üheksakümnendate keskel oli palju vahendajaid, praegu soovivad piimatööstused hoida oma mainet ja on huvitatud, et ei tekiks mingit skandaali.” Valmistatud on ka nn taastatud piimatooteid ja müüdud maadesse, kus nende turustamine on lubatud. Kohalikul turul ei saa taastatud piimatooteid — piimapulbrist ja võist piima ning hapukoort — müüa. Samas on sellise tehnoloogia kasutamine tootjatele kasulik, kuna aitab suvel kogutud piimast valmistatud tooteid paisata müüki talvekuudel, mil toorpiima napib.

Lihaliidu peadirektor Peeter Grigorjev välistab võimaluse, et enamik sissetoodud liha- ja lihatooteid liigub ümbertöödelduna jälle Eestist välja: “Meil ei jätku liha endalegi!” Näiteks Eesti linnulihatoodete valmistamiseks vajalikust toormest imporditakse 50 protsenti, sea- ja veiselihast veidi alla 50 protsendi.

Eesti lihatööstuse toodangust läheb eksporti 35%, suurem osa Lätti ja Leetu. “Eks see ole tuntud äripõhimõte, et ostetakse sealt, kust on odavam ja müüakse sinna, kus on kallim,” kommenteerib Grigorjev kohaliku tootmise ja impordi-ekspordi suhteid.

Veebruaris muutusid Eesti lihatöötlejate suhted koduturgu jaotades keeruliseks ning osa endisi Lihaliidu liikmeid moodustasid Eesti Lihatöötlejate Assotsiatsiooni, mis hakkas mais tooteid turustama kaubamärgi all Aus Kaup. “Järgmisel aastal hakkab kehtima uus toiduseadus ja eks kõik tahavad ellu jääda,” ütleb Grigorjev.

Lihatöösturitevahelise tüli keskmes oli küsimus, et osa toojaid kasutas vorsti ja singi omahinna alandamiseks pastataolist jääkprodukti, mida saab lindude või sigade kondimassi mehaanilisel töötlemisel. Toodete pakendile kanti jääkprodukt lihamassi nime all. Kuna üksnes kohalikust lihamassist Eesti vorsti- ja singituru rahuldamiseks ei piisa, imporditakse seda ka Saksamaalt, Austriast või Ðveitsist, kus kohalikud lihatööstused ei suuda jääkprodukti sisaldavaid tooteid müüa. Tootjad, kes lihamassi ei kasuta, oletavad, et kergesti riknevate lihajääkide säilivuse tagamiseks on neid kas kiiritatud või lisatud tugevatoimelisi säilitusaineid. Lihajääkidele omane luuüdi maitse kaob nn maitsepetjate — suhkru baasil toodetud toidulisandite abil.

Tootjale on probleemiks ka sisseveetud tooraine kontrollimata kvaliteet või lähenev realiseerimistähtaeg, millele viitavad müüjate üliodavad pakkumised. “Kui linnuliha pakutakse 12-13 krooniga kilogramm, ei oska ma selgitada, mis on põhjus,” toob Valga Lihatööstuse tootmisdirektor Margus Milk näite.

Toorainena vaid välismaist piiritust kasutava ASi Liviko turundusjuht Janek Kalvi põhjendab ettevõtte valikut sooviga tagada tooraine ühtlaselt kõrget kvaliteeti, sest Eesti päritolu piirituse väikepartiid on valdavalt erineva kvaliteediga. Kalvi sõnul on Liviko liialt palju investeerinud, et riskida. Liviko toodangust jääb kolmveerand koduturule ja veerand läheb raja taha.

ASi Pere Leib tegevdirektori kohusetäitja Aarne Karu rõhutab, et ettevõte kasutab oma toodete valmistamisel ainult eestimaist nisu- ja rukkijahu ning impordib põhiliselt neid tooraineid, mida Eestis ei toodeta. Ainult koduturule tootva ettevõtte kogemus näitab, et Eesti põllumajandustootjad pakuvad tooteid rahuldavates kogustes ja kvaliteedis, ent probleemiks võib kujuneda hind. Näitena toob Karu lahja kohupiima pideva hinnatõusu ja tunnistab, et kui tõusutrend jätkub, on Pere Leib sunnitud kasutama välismaise päritoluga kohupiimapulbreid.

Selle aasta toodangust ligi 15% eksportiv Põltsamaa Felix eelistab samuti kodumaist toorainet, kui seda on piisavalt ja sobiva hinnaga. Ekspordi, sisseostu ja logistika osakonna juhataja Leo Dapon nendib, et Põltsamaa Feliks suudab tootjatega sõlmitud lepingute alusel toorainet hankida, kuid ikaldusaastatel tuleb rohkem vaeva näha. “Kui näeme, et Eesti tootja on kallim, siis impordime,” ütleb Dapon. Ta kinnitab, et Põltsamaa Feliks suhtub tarnijatevahetusse ettevaatusega, kuna iga hanke taga on peale hinna ka muud tootja jaoks olulised tegurid.

Põllumajandusministeeriumi andmetel näitab uuringute võrdlus kuue aasta lõikes, et kodumaiste toidukaupade eelistus on tugevnenud. Tarbijad tunnevad üha rohkem huvi ka toidukaupade päritolu vastu ning avaldavad rahulolematust, et kodumaise kauba ülesleidmisega on kauplustes raskusi.