06.10.2016, 08:01
Eesti kõige vägevam meditsiinimeka: 77 miljoniga 21. sajandisse
Kliinikumi meditsiinifüüsik Markus Vardja näitab hoone maa-alusel korrusel asuvat lineaarkiirendit, mis on lihtsamalt öeldes onkoloogilise kiiritusravi aparaat.
FOTO:
Tartu ülikooli kliinikum on Eesti kõige suurem haigla. Isegi Tallinnas asuv hiiglaslik Põhja-Eesti regionaalhaigla ei saa suuruselt kliinikumile vastu. Kliinikum on ka ainus Eesti haigla, kus koolitatakse tulevasi arste.
Vanemad inimesed mäletavad, et erinevad raviasutused asusid Tartus nõukogude ajal ja veel ka mõne aasta eest üle linna laiali. Silmakliinik ja kõrvakliinik asusid Toomemäe nõlval Kuperjanovi tänaval, sünnitusmaja paiknes aastakümneid keset Toomemäge, onkoloogilist kiiritusravi sai südalinnas Toomemäe nõlva sees Vallikraavi tänaval.
Aga aastapäevad tagasi, kui Lunini tänaval valmis kliinikumi teine ehitusjärk – kolmas algab õige pea –, kolis hulk kliinikuid uutesse korpustesse J-i, K-sse ja L-i. Kliinikumi projektijuht Toomas Kivastik ning ehitusjärelevalvet teinud Peep Pitsner teevad siinkirjutajale ja fotograafile uues meditsiinimekas ekskursiooni. See kestab kaks tundi ja igale poole me selle aja jooksul isegi ei jõua.
Kui siseneda hoonesse Lunini tänavalt, avaneb tulija ees avar aatrium ja registratuur. Registratuur on disainitud nii, et kui patsiendi number kätte jõuab, siis läheb ta registraatori juurde ja kaob osaliselt orva taha. Seda privaatsuse huvides.
Esimesel korrusel on veel hematoloogia-onkoloogia kliiniku vastuvõtt ja päevaravi, sisekliiniku ambulatoorne vastuvõtt, apteek, kohvik ning garderoobid. Arstide vastuvõturuumide ukse kohal vilgub number. See on sama number, mille patsient võtab registratuuri pääsemiseks ja end arsti juurde registreeri-miseks.
Inimene peab numbri alles hoidma, sest vastuvõtutoa ukse kohal vilguvad ja vahetuvad needsamad numbrid, mis haige on juba aatriumis asuvast numbriautomaadist paberil saanud.
Kui arstikabineti ukse kohal olevale ekraanile ilmub sama number, mis numbrimasinast saadud, võib kabinetti siseneda.
Teisel korrusel on Toomemäe nõlvalt uude korpusesse kolinud silmakliiniku ruumid. Seal tehakse nii populaarseid päevaravi lõikusi kui ka võetakse patsiente vastu.
Mugav patsiendile ja personalile
Tasub mainida, et kõik kliinikumi uue korpuse palatid on maksimaalselt kahekohalised. Palatites on lamavate haigete jaoks seadmed, millega õde kutsuda ja vajaduse korral õepostis asuva õega rääkida.
Meditsiiniõdedele on aga omakorda igas palatis seinal n-ö registraator, mille abil saab vajaduse korral kas kolleege või arste kiiresti appi kutsuda.
Kõigis palatites on riidekapp ja avar tualett eriti mugava valamuga, millest saab vajaduse korral kinni haarata, kui jalad ei taha hästi kanda. Peale selle on palatid varustatud pistikupesade ja kõikvõimalike muude ühendustega juhuks, kui patsiendi juurde on vaja tulla ratastel veerevate aparaatidega.
Palatitel on mugavad lükanduksed. Ainult kardiokirurgia osakonna palatitele paigaldati tavalised edasi-tagasi liikuvad uksed, sest kardiokirurgid juhtisid projekteerijate tähelepanu asjaolule, et äsja opereeritud rindkerega patsientide jaoks ei ole tervislik liigutada lükandust paremale-vasakule.
Tuleohutus ja elekter peavad olema tagatud
Silmakliiniku vanas, ajaloolises majas oli teinekord ühes palatis koos isegi neli või kuus patsienti. Samas ei ole hüljatud vana silmakliiniku hoone traditsioone, vaid sealt võeti kaasa isegi osa vanaaegsest mööblist.
Suurtes ja tundliku sisuga hoonetes – koolid, lasteaiad, haiglad, hotellid, spaad jne – on tuleohutus ülioluline. Kliinikumi uues korpuses on see lahendatud eriti moodsal moel.
Kui ruumis tõuseb kuumus üle teatud soojakraadi, siis hakkab tööle sprinkler ehk n-ö veekahur, mis ei uputa mitte ruumi üle – see võiks tekitada koletu rahalise kahju –, vaid piserdab palati, operatsiooni- või uuringutoa veeauru täis.
Veeaur ei tekita ruumides üleujutust, kuid kammitseb tulekolde kiiresti. Veetorudes on sprinkleri käivitumisel 140-baarine rõhk. Samas ei oleks õnnetuse korral veetarve üldse suur, Tartu veevärk suudaks igal juhul tagada kliinikumile elutähtsa veehulga.
Teine vältimatu vahend, milleta ei ole tänapäeval võimalik sekunditki elada, on elekter. Teatavasti ei jagu elektrit igal ajal igale poole, seda eriti juhul, kui õues puhub tugevam tuul, paugub äike või harvemal juhul möllab lumetorm. Paar korda aastas juhtub, et ka Tartus Maarjamõisa linnajaost käib elekter ära.
Sellistel kordadel ei saa haigla lootma jääda, et Elektrilevi end kiiresti liigutab. Iga liigutus on haiglatöö jaoks liiga aeglane. Seetõttu on kliinikumil Maarjamõisa kompleksis neli diiselgeneraatorit mitme kütusemahutiga, millest suurimas on varuks kaheksa kuupmeetrit kütust. Nagu öeldud, hakkavad mõnikord aasta jooksul generaatorid haiglat hädaolukorras automaatselt vooluga varustama.
Tulles tagasi uues korpuses asuvate kliinikute ja teenistuste juurde, siis ühendlabori ruumid asuvad nii teisel kui ka kolmandal korrusel. Pärast uute korpuste valmimist kolisid juba nädal pärast avamispidustusi esimesena ühendlabori immuunanalüüsi, kliinilise mikrobioloogia ja mükobakterioloogia osakonnad, mis seni asusid L. Puusepa 1a polikliinikus.
Kõige suurema muutusena tõstis labori juhataja, bioloogiadoktor Anu Tamm esile lisandunud ruumipinda, mis muutis nii töö- kui ka töötajate olmetingimusi.
“Puusepa 1A majas töötasime suures ruumipuuduses. Näiteks tuli analüsaatoreid paigutada lausa koridori ja nii mõnegi masina juurde hankimine oli lükatud tulevikku, kui saame enda käsutusse suuremad ruumid,” meenutas dr Tamm. Eesti ühe suurema ühendlabori – aastas tehakse ligikaudu neli miljonit analüüsi – suureks abiliseks on tänavu jaanuari lõpus tööle hakanud torupost. Seda saavad kasutada intensiivraviosakonnad, erakorralise meditsiini osakond, operatsiooniplokk, hematoloogia-onkoloogia kliinik ja sisekliinik.
Torupost on mõeldud majasiseste analüüside kiiremaks transpordiks ja jalavaeva vähendamiseks.
Kolmandal korrusel asub ka endoskoopia keskus, mis on sisekliiniku üks osa. Lihtsamas keeles öeldes: see on koht, kus näidustuse korral peab patsient “mõõka neelama”. Sisekliiniku direktor on gastroenteroloog Rein Kermes, kes räägib, et endoskoopilisi uuringuid teevad sisekliiniku, kirurgiakliiniku ja hematoloogia-onkoloogiakliiniku arstid.
Varem oli kliinikumis küll endoskoopiliste uuringute võimalus olemas, aga nüüd on inimorganismi kõige sügavamate õõnsuste uuringuks valla tervelt kaheksa avarat ning väga hea valgustuse ja ventilatsiooniga tuba.
Peale selle arstide ja residentide tuba. Kunagiste töötingimustega võrreldes nagu öö ja päev.
Endoskoopiline uuring võib olla patsiendile üsna ebameeldiv, kuid ei pruugi. Mis saab patsiendi sisikonnas arsti juhtimisel ringi rännanud endoskoobist pärast uuringut? Usute või mitte, aga see läheb pesumasinasse. Pesumasin ei tööta küll Mayeri ega Persiliga, aga läikima see lüüakse.
Endoskoobiga tegelev õde tuvastab end seadet töödeldes kaardiga. Pärast pesu ja toru seestpoolt enam-vähem kuivaks puhumist – mitte suu, vaid peene aparaadiga – riputab õde “toru” pisikutevabasse kuivatuskappi, kust see on peatselt valmis uuele uuringuringile minema. Ka selle kapi saab avada ainult personaalse uksekaardiga.
Juhtmevaba põranda poole
Muide, kliinikumi kõigis uuringute ja operatsioonitubades püüeldakse selle poole, et põrandal ei oleks enam ühtki aparaati ega seadet, millega võiks kaasneda juhtmestik, millesse kogemata komistada või takerduda.
Hoone kõige kõrgemal, 9. korrusel, asuvad patoloogide ruumid. Seal uuritakse koetükikesi – peaasjalikult kasvajad –, mis on patsientide seest haiguse täpse diagnoosimise eesmärgil eemaldatud. Patoloogid on spetsiifiliste oskustega töötajad ja selle eriala inimesi võetaks kogu maailmas avasüli vastu.
Seetõttu anti neile boonuseks ka kõrgeim, kõige parema vaatega korrus. Uue korpuse viimaselt korruselt avaneb vaade peaaegu üle rohelusse mattuva Tartu linna. Iseasi, kui palju on patoloogidel aega kaunist vaadet nautida.
Kui sõita liftiga korpuse kõige alumisele korrusele, mis on liftis märgistatud 1-ga, siis jõuame tehnilistesse ruumidesse. See korrus asub Puusepa tänavaga võrreldes seitse meetrit allpool tänavapinda.
Aga kui kerkida sealt korrus kõrgemale, nn nullkorrusele, siis seal asuvad haigla apteek, kus segatakse kokku ravimidoose, ja hematoloogia- onkoloogia kliiniku radioteraapia osakond. Viimane on täiesti teistsugune maailm.
Osa seinu on selles osakonnas ligikaudu 1,5 meetri paksused, samuti terasplaadid. Selles osakonnas tehakse onkopatsientidele kiiritusravi.
Kiiritusravi vastavalt vajadusele
Meditsiinifüüsik Markus Vard- ja näitab kõigepealt ruumi ja aparaati (kompuutertomograafi), mille abil koostatakse igale patsiendile individuaalne kiiritusraviplaan. Ruumi seintel ja lael paiknevate laseritega märgitakse patsiendi nahale punkt, mille alusel positsioneeritakse patsient hiljem kiiritusravi lineaarkiirendil.
Teispool koridori asuvas ruumis paikneb lineaarkiirendi. See on tipptehnoloogiline seade, mille mitmelehelise kollimaatori abil saab kiiritusravi välja individuaalselt kohandada, arvestades kasvaja kuju ja asetust organismis.
Lineaarkiirendi küljes paiknevad ka mitmesugused piltjuhtimis- ja hingamist arvestavad seadmed, mis võimaldavad enne iga ravifraktsiooni patsiendi asukohta peenhäälestada ja juhtida kiiritusravi nii, et kiirgus täpselt õigesse kohta läheks.
Selline kasvaja asetust ja kuju arvestav ravi säästab märgatavalt ümbritsevat tervet kude ja vähendab seeläbi oluliselt ravist tingitud kõrvaltoimeid. Kokkuvõttes võib öelda, et investeeringuga tõuseb nii ravikvaliteedi tase kui ka parenevad mugavustingimused.
