Eesti Post vallutab logistikaturgu

Eesti Post tekitab logistikaturul ebavõrdset konkurentsi, kirjutab tänane Äripäev. Toimetus teeb ettepaneku muuta hinna kujunemine postiturul läbipaistvaks sellega, et Eesti Posti teenuste ülesehituses lüüakse lahku posti- ja kaubaveoteenus, nagu soovitab Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsioon. Pikemas plaanis aga teeb toimetus ettepaneku Eesti Post erastada.

Kui postivedu eraldada kaubaveost nii, et seda pakuvad kaks eri firmat, saab mõlema kulusid ja tulusid selgelt jälgida. Praegu on probleem, et Eesti Posti kaubaveoteenuse hind on väidetavalt muudetud ülimadalaks sellega, et postiteenused peavad kaubavedu üleval.

Enne Eesti Posti erastamist tuleb siiski esitada küsimus, kas ettevõtte erastamisel jääksid katmata mingid olulised postiteenused, mida riik peab oma kodanikele tagama. Eesti Post tegutseb ju riikliku firmana seepärast, et posti on ajalooliselt peetud strateegiliseks valdkonnaks, täpselt nagu elektrit või sadamaid.

Eesti Post pakub praegu kokku ligi 90 teenust: annab muu hulgas välja postmarke, maksab pensione ning hoolitseb selle eest, et kirjad ja ajalehed jõuaksid kõikidesse Eesti kodudesse. Kas see kõik toimiks ka pärast erastamist?

Esimene vastuargument on see, et ohtu satub posti ja ajakirjanduse kojukanne maapiirkondadesse, mis on praegu Eesti Posti kohustus. Erafirma ei taha viia ajalehte saarekülla, sest see pole talle kasulik. Ka toetuste ja pensionide maksmine võib keeruliseks minna, sest igal pool pole pangakontorit ja pangad pole ka huvitatud nende asutamisest.

Kuid ka Eesti Post ei vii lehti kolkasse tasuta. Ta saab selleks dotatsiooni, mis tänavu oli 15 miljonit krooni. Pole mingit põhjust, miks edaspidi ei võiks sellele dotatsioonile kandideerida erafirmad.

Eesti Posti saadava dotatsiooniga on praegu hoopis probleem selles, et pole selge, milleks ettevõte seda täpselt kasutab. Eesti Post jäi poolteist aastat hiljaks kuluarvestusmudeli esitamisega, mis ei lubanud sideametil ka tema tegevusest ülevaadet saada.

Teine võimalus on kohustada erafirmasid seadusega pakkuma ka maapiirkondades nii posti- kui ka finantsteenust. Õiguse postiteenuse osutamiseks võiks siduda kindlate kohustustega ja riik peaks sellega lihtsalt lepingute sõlmimisel arvestama. Muid kaupu ja teenuseid, nagu postmarke, saab aga erafirmadelt tellida riigihankega.

Äripäev väidab, et postiteenus ei ole enam riigi jaoks valdkond, mida peab omanikuna kontrollima. Sama argumenti kasutati Eesti Telekomi erastamise ajal — side on strateegiline valdkond, mis peab olema riigi kontrolli all. Kuid Telekomi erastamine õnnestus ning side toimib.

Hea näide välismaalt on Saksa Post, mille aktsiatest 37% on vabalt kaubeldavad, samas kui 20% kuulub riigile ning 43% aktsiaid kuulub riigi ja liidumaade omanduses olevale pangale KfW Bankengruppe.

Üheks ohuks Eesti Posti erastamisel võib pidada n-ö Saaremaa Laevakompanii (SLK) fenomeni tekkimist. Äkki satub riigile oluline infrastruktuur erakätesse ning hakkab siis küsima riigilt aina suuremaid toetusi? Näiteks SLK-l olid selleks infrastruktuuriks praamid. Samuti ei olnud SLK-l konkurente. Postiteenusega sama ohtu ei teki, sest seda pakuvad mitmed firmad. Pole ühtegi teenust, mida ei võiks riikliku firma Eesti Posti asemel osutada keegi teine.