Eesti toit — muistsed kombed

Eestlase igapäevane toidulaud pole kunagi olnud liiga rikkalik, mistõttu ka head isu soovimine pole siinmail sügavalt juurdunud. Lauda istudes on eesti talupoeg soovinud oma perele hoopiski jätku leivale. Kui mõned eriti rasked näljaperioodid välja arvata, ongi eestlase laual ikka jätkunud tumedat hapendatud rukkileiba.

Ajas sada aastat tagasi minnes oli toidulaud praegusega võrreldes talupoeglikum, tänaseni säilinud piirkondlikud erinevused aga veelgi teravamalt piiritletud. Kehval kivisel pinnasel elav ranna- ja saarerahvas sõi leivakõrvaseks peamiselt soolasilku, vinnutatud või suitsutatud kala. Jõukamates sisemaa taludes kasvatati leivavilja kõrval ka karja, millest üle talve peeti vaid piimalehmad ja tõuloomad. Oinale sai saatuslikuks mihklipäev (29. september), mardipäeval (10. november) oli laual hani ja kadripäeval (25. november) kana. Enne jõulu veristati nuumsiga, millest pidi peale pühaderoogade valmistamist soolaliha ja -peki näol jaguma kuni järgmise sügiseni.

Argipäevadel oli talumehe laual kruubipuder hapupiima või koorega keedukartul, mille juurde anti kohupiima või soolasilku, suurtel pühadel ka võid, liha ja munaputru. Suurtaludes, kus pererahvas rahapunga nööre väga kõvasti kokku ei kiskunud, sõid sulased ja tüdrukud perega sama toitu. Kitsi taluniku tööpere laual olid enamasti vaid kartul, leib, jahurokk ja soolasilk.

Levinud jookideks olid linnusekali, meekali ehk mõdu ning kevadeti ka kasemahl. Jõuludeks ja muudeks pühadeks pruuliti lahtistes anumates linnastest või suhkrupeedist magusat koduõlut. Suurematel saartel on õllepruulimine alati olnud tõsine ja tähtis tegevus, mille salanipid on mandrimeestele tänini kättesaamatuks jäänud. Mekkimisel mahedat, kuid mõjult salalikku õlut pruulitakse vaatides ja pakutakse puust õllekannudes.

19. sajandi viimaseks veerandiks oli alguses tugevat vastuseisu leidnud kartul muutunud märkamatult eestlase üheks põhitoiduks. Pisitasa levisid mõisate ja linnaülikute köökidest linnakodanike ja jõukamate talunike lauale vürtsid ning mitmed uued road, nagu manna- ja riisipuder. Laadapäevadel oli külanoormeestel võimalus kostitada tüdrukuid magusa kollase saiaga, mis pikaks ajaks jäigi laadasaia nime kandma. Vürtspoodidesse tuli müügile soolaheeringas, mis ohtrale kodumaisele kalavalikule vaatamata palju pooldajaid leidis.

Allikas: Lia Virkus “Eesti köök” (AS Ajakirjade Kirjastus,
2003)