Eesti-Vene suhted kaugel loogilisusest

 (21)
Valentina Matvijenko ja Siim Kallas
ETA FOTO

Venemaa asepeaminister Valentina Matvijenko ütles hiljutise Eesti-visiidi ajal: “On olemas meie põhimõtteline otsus anda teile üle Kremli muuseumis hoitav Eesti presidendi ametiraha. Selle tagastamiseks ei ole mingeid juriidilisi takistusi.”

Paljud on rõõmsad. Jää Vene-Eesti suhetes mureneb. Konstantin Pätsilt konfiskeeritud võimusümbol jõuab koju tagasi. Sellele järgneb ühepoolselt kehtestatud topelttollide kaotamine. Peagi ratifitseerib Moskva aastaid oodanud piirilepingu. Vahekord idanaabriga muutub igas mõttes normaalseks. Eestile avanevad Venemaa päratu turg ning võimalused osaleda sealsete loodusrikkuste hõlvamisel. Uljad hellitavad lootust, et Tartu Ülikool saab tagasi oma hindamatud kultuurivarad.

Venemaa tunnustas Eesti Vabariiki 14. veebruaril 1920 ja oli esimene välisriik, kes andis meile mõlemad tunnustused — de facto kõrvale ka de jure. Kaksteist päeva varem oli Tartus alla kirjutatud rahuleping, milles Vene SFNV tõotas loobuda “igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Venemaa Föderatsioon taastunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust 24. augustil 1991 ja tegi seda esimese suurriigina.

Tartu rahuleping oli Moskva taktikaline käik
Tagantjärele teame, et Tartu rahuleping oli Moskvale taktikaline käik toonases sise- ja välispoliitilises reaalsuses, mõeldud üksnes osalisele täitmisele. Kakskümmend aastat hiljem lõpetati sõjalise okupatsiooniga “Eesti riigi rippumatus ja iseseisvus” ja taastati “suverään-õigused”.

Pika hambaga tuli ka 1991. aasta tunnustus. Taas ajendasid seda olulisel määral Venemaa sisevastuolud ning välissurve. Igatahes on Eesti-Vene suhted jäänud kaugele nendest, mida saaks heanaaberlikeks pidada. Ükskõik kelle — kas Venemaa, Eesti või lääneriikide — vinklist vaadata, on Jeltsini ja Putini Baltikumi-poliitikale tooni andnud irratsionaalsus ning ebaloogilisus.

Põhjust ei ole raske leida. Probleem taandub kurikuulsale suverään-õigusele. “Vabatahtlikult ja igaveseks ajaks” antud loobumistõotust, mida kinnitasid täisvoliliste esindajate allkirjad, pitserid ja Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee ratifitseerimiskiri, tõrgub Moskva tänini täitmast. Kasutatavad sõnad on muutunud. Aga suhtumine Eestisse, nagu ka Lätisse ja Leedusse, pärineb ammumöödunud ajast.

Nüüd nimetatakse meid “lähivälismaaks”. Kreml peab endastmõistetavaks, et Pribaltika on tema majandusliku ja poliitilise huvi piirkond, kus sõnakuulmatutele tuleb koht kätte näidata. Kõik need aastad on pendel kõikunud rusikanäitamise ja õlalepatsutamise vahel. Taas lubatakse: kui käitute viksilt ja viisakalt, anname armulikult tagasi kuldketi, mille võite oma presidenti kaela riputada.

Proua Matvijenko luges näppudel üles pika rea seiku, mis talle meeldivad või ei meeldi. Ta on rahul meie praeguse valitsusega (selge vihje, et eelmine polnud Kremlile meelepärane), Moskvale alluva õigeusu kiriku registreerimisega, venekeelse keskhariduse jätkumisega. Ta ei ole rahul Eesti astumisega sõjalisse liitu, kirikuvara pooliku tagastamisega Moskva ortodoksidele, aeglase naturaliseerimistempoga, vene keele piiratud kasutamisvõimalustega mitte-eestlaste asualadel, küüditamises ja tapmistest süüdistatavate NKVD-laste kohtuliku jälitamisega ja muu sellisega.

Meil ei saa olla ükskõik, mis Peipsi taga toimub
Meie lugu on täbar. Sest tõesti, käitugu Moskva oma alaväärsuskompleksides ning suurushullustuses nii ebaadekvaatselt kui tahes, Eesti ei saa teha nägu, et meile on ükskõik, mis Peipsi taga toimub või kuidas seal meisse suhtutakse. Istugu Toompeal kutsaripukis kes tahes, poliitiline nõtkus on vältimatu. Normaalne läbikäimine idanaabriga on Eestile eluliselt vajalik — ka siis, kui peame selle eest jätkuvalt maksma.

Naiivne oleks loota, et need mehed ja naised, kes kujundavad Venemaa praegust nägu, suudaksid lähiajal vabaneda deržava taastamise pettekujutlustest ja niisiis loobuda jäädavalt “kõigist suverään-õigustest”. Teisest küljest aga. Mida kiiremini ning sujuvamalt läheb Eestil-Lätil-Leedul korda lõpetada üleminekuaja määramatus, seda kasulikum nii meile kui ka neile. Tahes-tahtmata muutub Moskva suhtumine NATO ja Euroopa Liidu täisõiguslikesse liikmetesse pragmaatilisemaks ja vastastikku mõistvamaks.

Eesti ei ole suutnud loobuda kaasalöömisest kassi-hiiremängus, mida Moskva isandad mängivad EV riigipea ametitunnusega. Röövitud kett on röövitud kett. Selle oleks pidanud VFi esimene suursaadik vabandustega tagasi tooma juba 1991. aastal. Üle kümne aasta on Eesti lasknud ennast lollitada lubadustega: anname — ei anna, anname — ei anna, anname….

Nii käsist-jalust soetud, kui oma geopoliitilise asendi tõttu ka oleme, ei pruugiks me siiski koogutada seda laadi labasuste peale.