EL nõuab miljoneid loomkatseid

Mõni nädal tagasi külastasin ma Market Harborough’s firmat Elementis Pigments. Nad tegutsevad keemiaäris ja muretsevad ELi uue kemikaalide testimise ettepaneku “REACH” pärast.

REACH on lühend sõnadest kemikaalide registreerimine, hindamine, lubamine ja keelamine! Ettepanekul, mis läbib tööstuskomitee, kuhu ma kuulun, on parimad eesmärgid. Kavatsetakse testida suurt hulka kemikaale, millel potentsiaalselt võivad olla ebasoodsad mõjud keskkonnale, ja kontrollida kõiki ohtlikke kemikaale. Olen murelikelt valijatelt saanud palju kirju näiteks selle kohta, et rinnapiimast on leitud kemikaale, mida nimetatakse “endokriinseteks lõhustajateks”.

Selle asemel, et esmalt keskenduda kõrge riskiastmega piirkondadele, kavatsetakse testida kümneid tuhandeid kemikaale ühekaupa. Selleks võib kuluda rohkem kui üks aastakümme ja see läheb maksma terve varanduse.

Elementis Pigments on hea näide. Market Harborough tehas toodab ehitustööstusele värvaineid, mida segatakse tsemendiga, et valmistada värvilisi katuse- või sillutuskive. Nende värvainete peamiseks koostisosaks on raudoksiid ehk rooste.

Praeguseks on inimesed roostega kokku puutunud alates rauaajastu algusest umbes 3000 a tagasi. Roostet tuntakse hästi, selle keemilisi omadusi kirjeldatakse kooliõpikutes. See on ohutu. Ja see on lukustatud katuse- ja sillutuskividesse, kus see ei saa kahju teha. Ometi soovib EL, et Elementis kulutaks raudoksiidi testimisele miljoneid eurosid.

Elementisel on veel kolm tegutsevat ettevõtet — Elementis Chromium, Elementis Special-ties ja Specialty Rubber — ja kõigile Elementise ettevõtetele kokku läheb uuele direktiivile vastav testimine maksma umbes aastakasumi. See raha võiks minna palkadele, investeeringutele või uurimistööle.

Keemiatööstuses ennustatakse töökohtade vähenemist, pankrotte ja väikeses koguses toodetavate kasulike keemiatoodete kadumist, mis on kahjutud, kuid ei suuda testimise kulusid kanda. Lisaks sellele ei rakendu kemikaalide kontrollimine impordile.

Seega võib näiteks Taivani tootja valmistada külmkapi, mis kasutab ELis illegaalseid kemikaale — ja selle Leices-tershire’sse eksportida! Nagu paljude eelnevate ELi direktiivide puhul, on ka selle otsene tulemus ettevõtluse ja töökohtade eksportimine kolmandatesse riikidesse väljapoole ELi.

Asi on veelgi hullem. Suurema osa kemikaalide puhul on nõutavad loomkatsed. Tohutute kuludega tuleb kümme miljonit rotti ja küülikut ohverdada mõttetutele eksperimentidele. Tegelikult olen ma saanud ähvardavatest tapatalgutest hirmutatud loomakaitsjatelt sama palju kirju kui keskkonnakaitsjatelt. Kogen esimest korda, et ELi ettepanekule vastuseismiseks on loomakaitsjad ühendanud jõud tööstuse lobistidega.

Mis on siis teine võimalus? Briti keskkonnakomisjon on kavandanud neljapunktilise alternatiivi. Esiteks peame testima kemikaale, mille ohtlikkus on teada.

Teiseks võime ära kasutada asjaolu, et kemikaalirühmadel on sarnased omadused, kiirendamaks tööd ja vähendamaks testimisi.

Kolmandaks saame me kasutada mujal, nt USAs või Jaapanis, tehtud tööd, selle asemel et uuesti ratast leiutada.

Ja neljandaks saame me keemiliste omaduste ja riskifaktorite prognoosimiseks kasutada 21. saj arvutimodelleerimist, selle asemel et liigselt toetuda 19. saj loomkatsetele.

Keskkonnakomisjon ja paljud Europarlamendi liikmed on Komisjonile tunduvalt mõistlikuma lähenemisviisi kehtestamiseks survet avaldanud. Viimane on oma ettepanekusse teinud mõningaid muudatusi, kuid kaugeltki mitte piisavalt.