ELi tulevik Prantsusmaa kätes
Saalis puhkeb pöörane ovat¬sioo¬nitorm, viled, hõiked. On reede, Prantsuse vasakleer peab Pariisis Džuudo Instituudi ruumides oma viimast kihutuskoosolekut enne pühapäevast rahvahääletust ELi põhiseadusliku leppe üle. Ligi 1500 inimest mahutav punaste plakatitega kaunistatud saal on tungil täis, meeleolu on elev, õhus on võidukindlust. Palju on noori.
Kohal on Prantsuse vasakjõudude kahurvägi. Kõlab “Ood rõõmule” ning aukülalisena astub lavale Saksamaa endine rahandusminister Oskar Lafontaine, täna Saksa vasakleeris kantsler Gerhard Schröderi peamine rivaal. Muusika mattub aplausi.
“Merci!” hüüab Lafontaine, ning võtab kohe oma kõne avalausega kokku ELi põhiseaduse vastaste peamise positsiooni. “Me ütleme “jah” sotsiaalsele, demokraatlikule ja kodanike Euroopale, aga ütleme “ei” konstitutsioonile, mis kehtestab Euroopas kapitali diktaadi.” Saal juubeldab.
Need on tormilise kaasaelamisega õhtu läbivad teemad. Euroopa peab tagama kõigile võrdsed õigused ja elatustaseme tõusu ning lõpetama palga- ja sotsiaalse dumpingu. Ei liberaalsele vabaturumajandusele, ei konkurentsile. ELi põhiseadus tuleb ümber kirjutada, kajastamaks Euroopa sotsiaalseid väärtusi.
Samad teemad variatsioonidena jooksevad läbi Pariisi tänavail inimesi küsitledes.
“Minul isiklikult on kolm põhjust, miks ma hääletan põhiseadusliku lepingu vastu,” räägib Montparnasse’il kalapoodi pidav Louis-Eric hommikul kaupa letile sättides. “Esiteks tohutu delokalisatsioon.” Sellega peab kaupmees silmas prantslaste seas levinud veendumust, et tohutu hulk prantslasi on tööta jäänud, kuna ettevõtted on tootmise odavamatesse riikidesse üle viinud. Veendumust süvendab viimase viie aasta kõrgeim tööpuudus — 10,2%. “Teiseks hinnatõus,” loetleb Louis-Eric, vehkides kalaga, mis frangi ajal olnud väärt kaks ja nüüd viis eurot. “Kolmandaks see, et kõik otsused sünnivad Brüsselis ja Prantsusmaa autonoomia on kadunud.”
Hiljem samal päeval Sei¬ne’i kaldapealsele jõudes kõnetan bukinisti, kes loeb süvenenult ajaleheartiklit pühapäevasest referendumist. “Mina hääletan vastu,” ütleb Murad ajalehte kõrvale pannes kergelt süüdlasliku ilmega. “Ma olen Euroopa poolt ja toetan laienemise ideed,” lisab ta, “kuid ma ei toeta praegusi poliitilisi suundumusi, kus määravad kapital ja Bundesbank.”
Paljude prantslaste arvates on ELi põhiseadusliku leppe keskmes Euroopa Keskpank, mille peaeesmärk on hoida eurot finantsistide rõõmuks tugevana, jättes arvestamata tööliste vajadused ja sotsiaalse kaitse. “Eelistan sotsiaalset Euroopat, Euroopat eurooplaste jaoks. Mitte raha ja eliidi Euroopat,” ütleb Murad.
Mitmest vestlusest jookseb läbi Prantsusmaal lausa sümboliks saanud Poola torumehe teema, mis kehastab kartusi odava tööjõu sissevoolu ja palgadumpingu ees. “Prantsuse töölistel on raske tööd saada, kui tuleb Poola torumees, kes on nõus madalama palgaga ja kes töö omale saab. Euroopa vajab ühtseid väärtusi ja kõigis riikides ühesuguseid õigusi,” räägib algkooli õpetaja Anna-Charlotte, üks vabatahtlikest abilistest reedesel kihutuskoosolekul. Sealsamas toimetava tudengineiu Caroline’i arvates peaks põhiseaduses lausa reeglina kirjas olema, et Poola töölisele rohkem palka makstaks.
Caroline heidab lepingule ette, et see välistab valikuvõimalused. Konstitutsioon ei ole tema arvates dokument, kus riikidele ette kirjutada majanduspoliitikat ja konkurentsi. “Selline konstitutsioon ei esinda väärtusi, see on vahend liberaalse majanduspoliitika elluviimiseks,” ütleb Caroline.
Hispaania päritolu pensionär Homeroga venib jutuajamine hoopis pikaks. Alustab ta president Jacques Chiraci sarjamisest, kes vastupidi antud valimislubadustele hakkas lammutama Prantsusmaa sotsiaalset süsteemi. Kaob solidaarsus, kaovad avaliku sektori teenused, lõhed ühiskonnas süvenevad, kurdab Homero. “Ei konstitutsioonile annab võimaluse aeg maha võtta, järele mõelda,” ütleb ta.
Lõpetuseks kougib Homero kotist kapsaks loetud ja märkmeid täis kritseldatud raamatu ning näitab säravail silmil Lev Trotski “Venemaa revolutsiooni ajalugu”. “Õpin siit, kuidas revolutsiooni teha,” ütleb Homero vandeseltslaslikult.
Pariisi päikeselõõsa eest kohvikusse varjudes saan jutule ka Emmanueliga, kel on väga lihtne põhjus, miks ta ELi põhiseaduslikule lepingule ei ütleb. “See on liiga pikk. Keegi ei loe seda. Keegi ei saa aru.” Emmanueli arvates poleks Chirac pidanud lepingut üldse rahvahääletusele saatma või oleks tulnud seda pikemalt selgitada.
Pooldajate argumendid kahvatumad
ELi põhiseadusliku lepingu pooldajate argumendid jäävad lepingu vastastega võrreldes kahvatumaks.
“Mina olen poolt, sest minu üheksateistkümneaastane poeg ütles mulle, et tuleb “jah” öelda,” räägib sandarmi rõivastust meenutavas vormis Luksemburgi aia vaht Reynald. “Mis on hea noortele, on hea ka mulle.” Samas teab Reynald lisada, et põhiseaduslik leping ei ole halvem kui lepingud, mis juba nagunii kehtivad ning mis moodustavad uue põhiseaduse osad — Rooma, Nizza, Maastrichti ja Amsterdami leping. Veel lisab ta, et ei karda erinevalt paljudest teistest uusi liikmesriike sealt tuleva odava tööjõu pärast.
“Jah” lubab öelda ka Ladina kvartalis lillekauplust pidav Celina. “Prantsusmaa on ELi asutajaliige, vastu hääletada ei oleks loogiline,” ütleb ta valgeid lilli karpi sättides. “Ei” tähendaks hääletamist Euroopa vastu.
Raamatupoes kohatud arvutiinsener Jannick hääletab põhiseaduse poolt, soovides Euroopale maailma asjades kaasa rääkimiseks tugevat staatust ja kaalu. Ajakirjade müüja Fabrice arvas aga, et konstitutsiooni tagasilükkamine jätaks Prantsusmaa Euroopas üksi ja eraldi.
USA finantsturud on “ei”-ga arvestanud
Prantsuse referendumi tulemused võivad mõjutada potentsiaalset USA investorit oma plaane Eestis edasi lükkama, lausus USA finantsnõustamisfirma Cumberland Advisors Inc juhatuse esimees ja investeerimisjuht David Kotok.
Kotok, kelle juhitaval nõustamisfirmal on lisaks New Jersey osariigis paiknevale peakontorile keskused ligi 40 USA osariigis ja mitmes välisriigis, pidas USA finantsturgude reaktsiooni prantslaste “ei”-le tagasihoidlikuks. “USA finantsturud pole sellele eriti reageerinud ja vaevalt nad referendumi tulemusi pikaajalises mõttes arvestavad,” ütles ta Äripäevale. “Usun, et veidi tugevam dollar ja veidi nõrgem euro on juba hindadesse sisse arvestatud.”
Kotoki sõnul üllatab turge pigem prantslaste “jah”, sest turud on valmistunud “ei”-ks. Eriti suur on üllatus siis, kui poolt hääletavad nii prantslased kui ka kolm päeva hiljem hollandlased.
Samas tunnistas Kotok, et põhiseaduse mahahääletamine mõlema riigi kodanike poolt annaks märku sellest, et kogu Euroopa põhiseaduse koostamise protsess on suurte probleemide ees. See muudaks tema väitel küsitavamaks uute liikmete liitumise euroga ning kandidaatriikide, eriti Türgi, ühinemise ELiga, samuti ajendaks see teisi liikmesmaid oma referendumeid edasi lükkama.
Kotoki sõnul muudavad USA investorid ei-vastuse korral oma portfelli rahvusvahelist osa, kuid üldiselt jääb nende huvi Euroopa referendumite vastu siiski väikeseks, sest suurem osa investeeringuid on dollaripõhised.
Prantslaste rahvahääletuse tulemuse mõju Eestile hindas Kotok samuti tagasihoidlikuks, eeldusel, et meie majandusnäitajad on muidu stabiilsed.
“Üleminek eurole on Eestis ju juba alanud,” selgitas ta. Ta lisas, et küsimus on peamiselt selles, kas kuskil on olemas üks investor, kes peab plaani Eestisse suur investeering teha, näiteks tehas rajada ja kohapealt inimesi palgata. “Tema võib küll öelda, et ma parem ootan sellega veidi,” märkis Kotok.
USA investorite välisaktsiatest moodustavad ELi aktsiad 53%.
Hääletama tuldi juba hommikul vara
Üheksa minutit pärast kaheksat pühapäeva hommikul on Pariisi 8. linnajao 9. valimisjaoskonna hääletuskastis Madeleine’i kiriku lähistel juba seitse sedelit.
Valimisjaoskonna president Didier Decelle seisab ja tõmbab isiklikult hooba, mis pilust sisse pistetud sedeli kasti lubab. Hoolimata varajasest hommikutunnist käib jaoskonna uks vilkalt — inimesi tuleb ja läheb kogu aeg. “Tahate tõelist summa näha, siis tulge pärast missat,” kutsub valimisjaoskonna president.
Sisenejat ootab uksel laud, kus kaks hunnikut sedeleid — ühel “jah” teisel “ei”. Mõni ei vaevu mõlemat sedelit võtmagi, võtab kohe oma eelistuse ja viib hääletuskasti.
“Mina ütlesin “ei”,” saan jutule vanema härrasmehe Pierre’iga. “Mind ei huvita mingi ELi konstitutsioon,” ütleb ta. “Olen natsionalist. Prantsusmaa peab jääma Prantsusmaaks. Pole vaja mingit Poolat ega teisi riike.”
Ka restoranipidaja Muriel ütleb, et hääletas “ei”. “Mul juba on üks konstitutsioon, mida ma ei täida. Teist ei ole mulle tarvis. Pealegi ei anna Euroopa Liit Prantsusmaale mitte midagi,” ütleb ta. Jutuks tuleb ELi tasemel arutusel olnud restoranitoidu käibemaksu alandamine 19-lt viiele protsendile, mis aga lõpuks Saksamaa vastuseisu tõttu ära jäi.
“No näete, Saksamaa jätkab meiega sõdimist!” naerab Muriel. Samas kõrval seisev abikaasa ütleb, et hääletas konstitutsiooni poolt, kuna see viib Euroopat edasi.
Kõnetan daami, kes osutub Prantsusmaal elavaks soomlannaks. “Mina hääletan poolt,” ütleb Ulla, kuid ennustab, et referendumi tulemus tuleb kindlasti “ei”. “Prantslased pole tegelenud põhiküsimusega. Üks hääletab presidendi, teine peaministri vastu,” ütleb ta.
Äripäeva trükkimineku ajaks polnud referendumi tulemused teada. Küll aga suurendas ülikõrge osalus valimistest referendumi pooldajate võimalusi.
Mida tähendaks Eestile prantslaste “ei”?
Toetused Eestile väheneksid
Maris Lauri Hansapanga analüütik
Eks siin on nii negatiivseid kui ka positiivseid suhtumisi. Prantsusmaa hääletus on eelkõige seotud selle riigi sisepoliitiliste küsimustega. Kui me vaatame viimast Economisti, siis selles avaldatakse arvamust, et Prantsusmaa referendumil peale jäänud “ei” lõpetaks ELi liigse tsentraliseerimise ja liikumise sotsialismi suunas.
Üldiselt on Eesti majandus rohkem seotud Põhjamaade kui Prantsusmaa omaga, nii et erilisi mõjutusi Eesti majandusele võimalik “ei” Prantsusmaalt kohe kaasa ei too. Kaugemas perspektiivis võib Eesti aga kaotada meile suunatavate toetuste suuruses.
Vastuolud riikide vahel teravnevad
Siim Kallas Euroopa Komisjoni volinik
Ma olen kuulnud seisukohti seinast seina. Osa ütleb, et see on väga hea, kui prantslased ütlevad referendumil “ei”. See mõjuvat värskendavalt kogu Euroopale. Euroopa riikide koostöö on tänasel päeval väga kaugele arenenud.
Siiamaani on olnud kokkulepped jõupositsioonilt. Nüüd on tegemist vabatahtliku koostööga, mille tulemusena on Euroopas võimas siseturg, milles valitsevad vaba konkurentsi reeglid. Käibel on ühisraha jne. Kui Prantsuse “ei” tuleb, siis hakkab koostöö organiseerimisega tekkima probleeme.
Riikidevahelised vastuolud teravnevad. Teenuste direktiivi ja tööjõu vaba liikumise rakendamisega võib tekkida probleeme, ühisraha usaldusväärsus maailma silmis kahaneb. Kõige suuremad probleemid tekivad muidugi ELi ühise eelarve väljatöötamisega.
Otsest mõju pole
Aivar Sõerd rahandusminister
Otsest mõju Prantsusmaa referendumi võimalikul ei-otsusel Eesti majandusele ei ole, kuna majanduse ja rahandusega seotud sätted on hääletusele tulevas põhiseaduslikus lepingus fikseeritud ilma oluliste muudatusteta täna kehtivate õigusaktidega võrreldes.
Samuti on risk euroala majandusele õigusliku raamistiku stabiilsusest tulenevalt minimaalne. Võimaliku “ei” olulisimaks tagajärjeks võib kujuneda Euroopa Liidu edasise laienemise pidurdumine.
Pikas perspektiivis negatiivne mõju
Aadu Luukas ASi Pakterminal juht
Eesti majandus on Prantsusmaa majandusega nõrgalt seotud, seetõttu mingisugust kiiret või surmavat mõju “ei” hääl Prantsusmaa referendumil Eestile minu meelest ei avalda. Küll aga võib sellel olla negatiivne mõju pikemas perspektiivis, sest see avaldaks aeglustuvat mõju Euroopa integratsioonile.
Palju sõltub ka Hollandi otsusest
Ilmar Lepik Eesti Panga keskpangapoliitika osakonna juhataja
Kahtlemata ei soodusta Prantsusmaa “ei” referendumil Euroopa integratsiooni jätkumist, seda eriti teenuste ja tööjõu vaba liikumise osas. Samas otsesed vahetud mõjud Eesti jaoks ilmselt puuduvad. Palju sõltub sellest, mis edasi saab: millise tulemuse annab Hollandi referendum ning milliseid samme astuvad Euroopa Komisjon ja Prantsusmaa.
