Erisoodustusmaks töötaja optsioonile on liiga karm

 (6)

Maksuamet on avastanud oma maksubaasi laiendades ettevõtte oma töötajate optsioonid. (Võtmetöötajaga sõlmitakse leping, mis üldjuhul töötajale midagi ei maksa, kuid mis annab tulevikus õiguse osta oma firma aktsiaid mingi kindla hinnaga.) Kui aktsia turuhind on väljaostmise hetkeks tõusnud kõrgemale lepinguhinnast, on töötaja kahtlemata kasu saanud. See vahe läheb karmi erisoodusmaksu alla. Pealtnäha justkui loogiline?

Kahe silma vahele — kas maksuametil teadlikult? — on jäänud asjaolu, et soodsalt omandatud aktsiate müümisel tuleb töötajal-aktsionäril maksta tulumaksu. Seega on oma töötajale mõeldud optsiooniprogramm kõrgemalt maksustatud kui mistahes muu hüve. Antud juhul on maksumäär erisoodustusmaks (maksab firma) pluss tulumaks (maksab töötaja).

Võib ette arvata, mida maksuamet nüüd vastab. Ta vastab kindla peale, et meie täidame seadust — tulumaksuseadust. Mis sellest, et see laob nii ettevõttele kui töötajale ebaõiglaselt raske maksukoorma. Ettevõtte heade majandustulemuste peegeldus väärtpaberiturul — aktsiate väljalaskmine ja aktsia hinnatõus — on millegipärast topeltmaksu all.

Sisuliselt on oma töötajale mõeldud aktsiaprogramm samasugune tulemuspalk nagu on seda 100protsendilise tulemuspalga võimalus maksuametnikel endil. Meeskond töötab firma edu nimel ja kui selle tulemusel firma aktsia hind tõuseb teatud ajaks üle teatud nivoo, saab töötaja oma tulemuspalga või boonuse kätte. Mis sest, et aktsiates. Analoogia: kui maksuametnikud teevad ennastsalgava töö tulemusena õigustatud ettekirjutusi, siis on nende tulemuspalk vaid 33protsendilise sotsiaalmaksu, mitte aga represseeriva erisoodustusmaksu all. Sama 33 protsenti peaks olema ka optsiooni realiseerimisel ehk aktsite omandamisel.

Tulumaksu maksavad nii ühed kui teised töötajad ühtviisi: kas kohe palgalt või siis, kui leiab aset aktsiate müük. Märksa loogilisem?

Kui tulumaksuseadus niisugust maksumäära ei võimalda, siis tuleb seadus ringi teha. Meil pole vaja seadusi, mis on osa maksumaksjate suhtes põhjendamatult ülekohtused. Rahandusministeerium peaks vastava seadusemuudatuse algatama. Erisoodustusmaksu tasumine võib panna ettevõtteid loobuma töötajate motiveerimisest aktsia-optsiooni näol. Samas on omanikustaatuse saamine üks tõhusamaid motivaatoreid töötajale. Praegusel kujul karistamine erisoodustusmaksuga igal juhul ei soodusta ettevõtluse arengut.

Võiks polemiseerida sellegi üle, kas ettevõtluse arengut silmas pidades peale tulumaksu mingeid muid makse üldse peaks kehtestama. Ehk kuna erisoodusmaksu nõudmine on alles algjärgus, siis säilitada status quo ehk unustada see maksud optsioonidele. Kui ettevõte pole nii edukas, et optsiooni-programm realiseeruks, siis töötajad ju mingit kasu ei saa. Et hinnad börsil tõusevad n-ö tehnilistel põhjustel — raha voolab nt võlakirjadest aktsiatesse –, on ka võimalik, aga mitte pikka aega.

Optsiooniprogrammid tehakse tavaliselt mitme aasta peale ette, seega mängib otsustavat rolli ikkagi meeskond, keda ei tohiks olla kahju premeerida.