Esimene läks lõunasse, kes on järgmine?

Rallisõitja Markko Märtin kolis elama Monacosse. “Põhjus on sama, miks paljud teisedki inimesed on sinna koondunud,” ütleb Märtin.

Märtin on mees, kes on tõenäoliselt tõusnud enim teenivaks Eesti sportlaseks. Kas ta aastatulu on 30 või 50 miljonit krooni, polegi oluline. Oluline on see, et mees viib oma miljonid Eesti maksuameti kurja silma alt maksuvabadusse — Monacosse, kus puudub eraisikute tulu- ja varamaks ning päike paistab 300 päeva aastas.

Märtin on minu teada esimene tuntud eestlane, kes pakkis oma seitse asja ning, soovimata neid Eesti maksuametiga jagada, taris need Vahemere liivarannale. Jätan siinkohal kõrvale Hispaania lõunaranniku linna Marbella põliselanikeks saanud ja kuuldavasti viimasel ajal sealseid arestikambreid täitvad kriminaalse taustaga Eesti kaagid. Küsimus on: kas Märtinil on järgijaid? Kas Eesti maksusüsteem on nii kole, et sunnib tipptulu teenijaid elama rändlindude kombel ning viima oma vara “külma talve” eest soojale maale pakku?

Kui vaagida üldisi numbreid, siis peaks olema kindel vastus “jah”. Tulumaks Eestis 26% versus 0% Monacos. Riiklik ravikindlustusmaks 13% versus umbes 200 eurot kuus ning kohustuslik pensionikindlustus 20% või 22% (olenevalt II sambaga liitumisest) versus 500 eurot kuus.

Vahemere ääres unustab Märtin riiklikud kümnised

Paremini aitavad selle Vahemere pärli maksukliimat ehk konteksti panna konkreetsed rahanumbrid. Oletades konservatiivselt, et Märtini aastapalk on umbes 30 miljonit krooni, kergendaks ta Eestis riigi tarvis kukrut otseste maksudena umbes 18 miljonit krooni võrra. Monaco vürstiriigis aga küsib Tema Kõrgeausus prints Rainier III ainult 150 000 krooni aastas. Sügavsinise Vahemere rannal lesides võib Märtin unustada ka maamaksu ja muud varalt makstavad riiklikud kümnised. Ning tarbimist maksustab prints Eesti riigiga võrreldavalt — käibemaks on jämedalt viiendik toote või teenuse maksumusest nii siin kui seal. Seega — au revoir, Maarjamaa!

Muidugi teeb küsimustele nii ühese vastuse andmise keerulisemaks muude tingimuste olulisus. Märtin asub elama vormeli maailmameistrite Mika Häkkineni ja Jacques Villeneuve´i naabrusesse. Vinge. Selliste spordimaailmas tuntud Monaco residentide nimedega võiks täita tegelikult terve kommentaari, tõenäoliselt on vürstiriigi 32 000 residendi seas sportlaste kontsentratsioon maailma tihedaim. Seega küllap mängib elukoha valikus oma rolli kliima (aasta keskmine õhutemperatuur 16-17 kraadi, Eestis 5-6 kraadi), keskkond (kaasresidendid kolleegid), logistika (sobivus võistluspaikadega) jne. Arvatavasti saame ka varsti lugeda kommentaare, kus hakatakse kahtlema Märtini isamaalisuses, patriootilisuses ning küsitakse temalt tagasi maksumaksja raha, mis on läinud tema koolitamiseks rambivalgusesse tõusmisel. Vähemasti Mika Häkkineni analoogse otsuse puhul täitis selleteemaline diskussioon tükk aega Soome lehtede kommentaarikülgi. See on asja emotsionaalne külg.

Sportlased lahkuvad sõbralikemaisse riikidesse

Mind huvitab siiski rohkem maksude roll Märtini valikus. Kipun arvama, eelkõige varasemalt välja toodud numbreid võrreldes ning arvestades sportlase karjääri pikkust — on ju tippsportlane sunnitud oma pensioni välja teenima 10-15 aastaga, kui meil lihtsurelikel on aega üle 40 aasta — maksud olid Märtini otsustes üks peaosatäitjaid.

Seega on vastus esimesele kommentaari algul esitatud küsimusele järgijate kohta “jah”. See “jah” on pigem lootusrikas — annaks jumal, et meil oleks üha enam sportlasi, kelle saavutused maailma spordiareenil annavad võimaluse neid seada ühte ritta maailmameistritega, olgu see kasvõi sissetuleku ja hüvede nautijate võrdluses.

Vastus teisele küsimusele Eesti maksusüsteemi koleduse kohta on samuti “jah”. See jah-vastus on kerge negatiivse alatooniga — mul on kahju, et Eesti on maksustamispoliitikalt asetumas Euroopa suurte riikide, eriti Põhjamaade sekka, kus tippsportlased ja teisedki kõrgema sissetulekuga inimesed lahkuvad oma raha vastu sõbralikematesse riikidesse. Müüt Eestist kui madalate maksude riigist sai Märtinilt mõlgi.