Esivanemate lõunasöök: leib, silk ja hapupiim

Kui tänapäeval on toiduvalik üsna mitmekesine — iseasi, kas seda ka targasti ära kasutatakse, siis meie esivanemad pidid leppima vägagi kesise toidulauaga. Üldiselt valitses peredes kuni 20. sajandini väga kindel toidukord. Lõunasöögi valmistamisega ei tahetud perenaise tööaega kulutada ning tihti söödi lõunaks ainult leiba, silku ja hapupiima.

Hommikusöögiks soojendati sageli eelmisel õhtul üle jäänud toitu, mille juurde anti ka muud kiiresti valmistatavat. Kõige tavalisem toit õhtu- või hommikulaual oli tanguleem. Seda söödi leivaga, kõrvale võeti silku, jõukamas peres pandi juurde ka veidi rasva või võid. Keedeti ka oa-, herne- või läätseleent, samuti käki-, kapsa- ja lihaleent.
Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök. Selleks oli tavaliselt puder või supp. Põhja- ja Lääne-Eestis keedeti putru tavaliselt kolmapäeva ja laupäeva õhtul. Tangupuder oli üldlevinud piduroog, mis oli peolaual perekondlike sündmuste tähistamiseks.

Lihasuppe keedeti neljapäeva- ja pühapäevaõhtuti. Kõige levinum oli hapukapsasupp, kuid keedeti ka klimbi-, kartuli-, herne- ja oasuppi. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppe rasva või piimaga. Esmaspäeval, teisipäeval ja reedel söödi piimasuppi või körti.

19. Sajandi lõpul nihkus kõige tugevam toidukord õhtult lõunale ning 20. sajandi algul oli lõunaks sooja söögi valmistamine peaaegu üldine komme. Siis keedeti lõunaks peamiselt kartuleid, liha ja kastet.

Väga vana komme on olnud linnupette söömine. Seda söödi varahommikul jüripäevast kuni rukkilõikuseni.