Eurokütuste kõrval tuleb lubada ka teisi

Keskkonnaminister Heiki Kranich otsustas eile keelata kõik muud autokütused Eesti turul peale nn kvaliteetsemate eurokütuste. Keelu alla satuksid odavamad bensiinid oktaanarvuga 80 ja 92, mis on igati tarvitamiskõlblikud vanemates autodes.

Äripäev soovitab kütuse valdkonnas liigset euroagarust talitseda ja lubada Eestis edaspidigi müüa muid kütuseid, kui need vastavad Eestis kehtestatud normidele. Äripäev leiab, et ainult euro-kütuste lubamine on minek kergema vastupanu teed, et endale kütuste kontrollimisega vähem tüli teha.

Eesti otsustas ainult eurokütusele üle minna juba 2000. aastal, kui ühinemine euroliiduga paistis kohe-kohe kätte jõudvat. Täna pole liitumine enam nii kiire, seega pole põhjust ka järjekordset eurodirektiivi rakendada. Kui kütus on Euroopa-poolne lobby, siis tuleb sellele vastu seista.

Muidugi on ainult eurokütuste lubamine kasulik suurtele kütusekettidele, mis kauplevad juba praegu E-dega. Seevastu väiksematel tanklatel läheb raskeks: nende turuosa väheneb, kui näiteks 80 ja 92 keelustatakse. Venemaa tehased küll toodavad eurokütust, kuid seda ei jätku.

Konkurentsi säilimise, kartellilepete raskendamise, hinnatõusu pidurdamise ja avarama valikuvõimaluse huvides oleks endiselt lubada ka muid normidele vastavaid kütuseid.

Äripäeva toimetus mõistab, et kütuste kontrollimise ja maksude kättesaamisega näeb riik kurja vaeva, ses mõttes oleks eurokütuste tulekuga ehk vähem tööd. See aga ei õigusta suhtumist, et kui kontrollimisega hakkama ei saanud, siis keelame ära.

Kus on garantii, et euro-kütust ei hakata samamoodi solkima? Pealegi on sohvrid saanud solkkütust paaki ka soliidsetest kütusekettidest.

Kui mosse- ja žiguli-mehed on sunnitud tankima kallimat kütust, suureneb nõudlus salakütuse järele veelgi. Seega ei saa riigi kontrollivat funktsiooni mitte kuidagi lõdvendada.

Õigem oleks lubada tarbijatel veidi odavamat kütust edasi tankida. Varem või hiljem kantakse nõukogudeaegne masinapark maha ja nõudlus kaob iseenesest.

Ainult eurokütuste lubamise poolt räägivad nende keskkonnasõbralikumad omadused, nt väiksem väävlisisaldus, ehkki saastab iga liiki kütuse põletamine. Kui suudetaks hoida nn tavakütused alati normi piires, saaks keskkonnale tekkivat lisakahju minimeerida.

Alternatiiv on (kui eurokütus saastab vähem keskkonda) alandada selle aktsiisi, ja tarbija hakkab sunnimeetodita eurokütust eelistama.

Kas ainult kütuste erinevusega saab seletada, et ühe sõiduki taga on must tossupilv, teise taga ei ole? Tugevasti saastab vingugaasi tekkimine põlemisprotsessis ehk mittetäielik põlemine. Seega rohkemgi kui kütusest endast sõltub saastamine mootori korrasolekust, selle reguleeritusest, põlemistingimustest.

Ja ikkagi, kui me tahame keskkonda puhtamaks saada, miks me ei lähe osaliselt üle piiritusele? Ilmselt seepärast, et eurodirektiivid ei näe seda ette.