Euroopa elatustase erineb kordades

Vanas Maailmas on rikkaima piirkonna London City ja vaeseima piirkonna Kirde-Rumeenia elatustaseme vahe 13,4kordne, Eesti on vaesemas pooles ja jääb elatustasemelt Londonile alla 7,1 korda, ilmneb Eurostati andmetest.

Rikkus jaguneb Euroopas väga ebaühtlaselt, aga mitte juhuslikult. Enamasti peituvad selle jaotuse põhjused ajaloos. Üldjoontes võib öelda, et Teise maailmasõja ja kommunismieksperimendi tagajärjel jaguneb Euroopa eelkõige rikkaks lääneks (Euroopa Liiduks) ja vaeseks idaks (endiseks idablokiks), kusjuures ida jõukaimad piirkonnad ületavad lääne vaesemaid.

Seda kinnitab statistika. Oletame, et 15 ELi liikmesriigi sisemajanduse kogutoodang (SKT) inimese kohta, arvestades ostujõu pariteeti, on võrdne sajaga. Selle taseme ületab enam kui 25 protsendiga 22 ELi piirkonda. Samal ajal ei küüni kandidaatriikide 56 piirkonnast 52 ELi 75% tasemele ja 43 isegi ELi 50 protsendini.

Kui vaadata kümmet ELi rikkaimat piirkonda, siis jõukaim on, nagu öeldud, London City, kus SKT inimese kohta on 242% ELi keskmisega võrreldes. Meenutame, et London on endine impeeriumi pealinn ja praegu Euroopa juhtiv finantskeskus. Teisel kohal on praegune Euroopa pealinn Brüssel (217%) ja 7. kohal Viin (150%) ehk endine Austria-Ungari keisririigi pealinn. Veel on seal sõdadest puutumata jäänud Luksemburgi suurhertsogiriik (186%) ning neli Teise maailma sõja kaotanud ja nüüd Euroopa võimsaimaks riigiks tõusnud Saksamaa piirkonda: Hamburg (183%), Ülem-Baieri (151%), Darmstadt (147%) ja Bremen (142%).

125% taseme ületab 22 piirkonda, mis asuvad 10 ELi liikmesriigis, sealhulgas kaks Soome ja üks Rootsi piirkond — Stockholm, mis samuti on kunagine suurriigi pealinn ja jäänud aastasadu sõjast puutumata.

Euroopas Liidu vaesemasse ossa, kus SKT inimese kohta on 50 ja 75% vahel, jääb kokku 46 piirkonda. Kümme neist asub Kreekas, kuus Portugalis, kaheksa Ida-Saksamaal, seitse Hispaanias, viis Itaalias, seega põhiliselt ELiga hiljem liitunud Vahemeremaades ja endisel Ida-Saksamaal. Kümnest ELi vaesemast piirkonnast (51–57%) neli on Kreekas ja kolm Prantsusmaa meretagused departemangud.

ELi kandidaatriikide jõukaim piirkond on konkurentsitult Tsehhi pealinn Praha (124%), aga see pole ka ime, sest enne Teist maailmasõda kuulus Tsehhi maailma kümne rikkama riigi hulka. Ülejäänud kümne rikkama seas, mis jäävad vahemikku 95–51%, on Küpros, Malta ja Sloveenia ning endise Austria-Ungari varakamad alad Ungaris, Slovakkias ja Tðehhis.

Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu, mis on kunagised Tsaari-Venemaa vaesed äärealad ja kust põhiline rikkus haihtus 1939. aastal koos baltisakslastega ning selle viimase riismed Teises maailmasõjas ja sõjale järgnenud okupatsioonis, on ELi mõõdupuu järgi endiselt vaesed. Eesti elatustase moodustab 37%, Leedu oma 31 ja Läti oma 28% ELi keskmisest.

Baltlastest veelgi vaesema Euroopa osa moodustavad ELi läbirääkimiste viimased Rumeenia ja Bulgaaria, mis on endised Habsburgide ja Osmanite impeeriumi äärealad ning mis pärast Teist maailmasõda jäid NSV Liidu mõjusfääri. Kahe peale — kuus Rumeenias ja neli Bulgaarias — jagavad nad omavahel ära Euroopa kõige vaesemad alad, kus elatustase moodustab ELi keskmisest 18–26%.

Kui vaadata, kuidas ELi liikmeks astumine on aidanud riikidel ELi toetusfondide ja eduka majanduspoliitika abil oma elatustaset tõsta, siis konkurentsitult edukaim on olnud Suurbritannia vaeseim osa Iirimaa. Iirimaa on suutnud kümne aastaga tõsta oma SKT inimese kohta 79,9 protsendilt 121,2 protsendile, mis edestab tugevalt Suurbritannia keskmist — 102%.

Kreeka ja Portugal on sama ajaga kergitanud oma SKT vastavalt 62,2 ja 66,4 protsendilt 70,9-le ja 73,4-le ning nende põhirivaal Hispaania 78,9 protsendilt 83,1-le.

1995. aastal ELi asunud Soome ja Rootsi võistluses on edukamaks osutunud esimene. Selle ajaga on tal õnnestunud tõsta oma keskmist elatustaset 96,9 protsendilt 102,4-le, samal ajal kui Rootsil on see isegi langenud 102,6 protsendilt 100,7-le.