Finantsistist šokolaadimeistriks

“Usaldasin oma kõhutunnet ja õigesti tegin. Tean, et olen õigel teel, tehes seda, mis hästi välja tuleb ja endale meeldib,” tunnistab käsitöökommide meister Anneli Viik, kes veel paar aastat tagasi oli suure haigla finantsist.

Keset Tallinna vanalinna, Pika tänava šokolaadikohvikus mängib vaikne džässmuusika ja meeleolu loovad šokolaadiaroomid. Tibatillukeses kohvikus on vaid kolm lauda, kohvipruunide toolide ja kohviube meenutavate patjadega. Toekaid keskaegseid seinu kaunistavad väikesed pildid ja valgust annavad Tarmo Luisu disainitud punased lambid. Klaassein jagab ruumi pooleks, nii et kohvikus istuja näeb, kuidas kondiiter-šokolaadimeister vedelat šokolaadi vormidesse valab, pähkleid ja mandleid lisab ning vormi sügavkülma tõstab.

Klaasvitriinis on väljas käsitsi vormitud uhkete nimedega šokolaadikommid: Bolero, Toska, Mariza, Faust, Aida, Amadeus, Madame Butterfly — iga komm ise maitsega. “Nimed pani mu endine elukaaslane. Mina tegin kommid, tema maitses ning ütles, millist nime see võiks kanda, millist klassikateost meenutab.”

Esimesed kommid tegi Viik oma koduköögis. “Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liikmena vastutasin finants- ja IT-ala eest ning polnud kondiitriäriga kokku puutunud. Ka polnud mul ettevõtluskogemust. Hakkasin teise ameti kõrvalt uurima, kuidas komme tehakse ja mida selleks vaja on. 2004. aasta suvel tundsin, et see on minu ala ja panin ameti maha. Käisin Prantsusmaa šokolaadikoolis l’Ecole de Grand Chocolat teadmisi hankimas,” meenutab Viik.

Äri alustamiseks kulunud investeeringud jätab ta saladuseks, ütleb vaid, et risk oli suur ja põlv värises. “Sellist hobi ma endale lubada poleks saanud, kõik pidi olema kindel,” lisab ta. “Alguses oli imestajaid palju. Kümme aastat finantsist — ja siis hakkab šokolaadi tegema,” meenutab Viik ja lisab, et risk on end ära tasunud. “Me ei müü siin mitte ainult šokolaadi, vaid ka positiivset emotsiooni, ja see on tore.”