Intervjuu Arnold Kimberiga on tehtud eelmisel nädalal Äripäeva Viljandimaa arengukonverentsil.

Kas see 11 miljonit krooni, mis Kalev Teile mullu leivatööstus Vilma enamusosaluse eest maksis, oli tagantjärele vaadates piisav?

Kui küsimus oleks ainult rahas olnud, et müün maha ja saan rikkaks, siis oleks ta müümata jäänud. Oleme Eestis paljud ettevõtted ennast likvideerima ja suurematega liituma pannud. Hakkas see pihta pankadest, kindlustustest, suurtööstustest. Ka meil Vilmas oli valida, kuidas edasi käituda.

Vilma puhul oli ka teisi pakkujaid. Osa küsis päris otse, et ega ma vastu pole, kui mängu tuleb Vene raha.

Venelased pakkusid rohkem?

Muidugi. Nende jutt oli, et 30% saate kohe rohkem sellest, mis viimane pakkumine oli.

Teatavasti on Eesti turg sektoriteks jaotatud. Mul oli hirm, et keegi kasvab liiga suureks. Kuna Kalev võttis oma strateegiasse arendada ka pagaritootmist, oli ta loomulik valik. Arvan, et Kalevist saab arvestatav tegija. Me keegi aga ei tea, et võib-olla ükspäev müüb Kalev end Laimale või kellelegi teisele.

Kas Vilma müük oli õigeaegne?

Sain aru, et firma tuleb müüa, kui see on edukas. Arvan, et see oli hea müük, saime aktsia eest üle 25 krooni. Varasematel aastatel maksime dividende ja vahetult enne müüki realiseerisime veel kolm miljonit krooni oma töötajatele jaotamata kasumit.

Meid puudutab kõige rohkem toiduseadus, mis suures agaruses tehti Eestis nii range. Mujal maailmas ei vaja taimse toodanguga tegelevad toiduaineettevõtted tunnustamist. Meie mõtlesime, et oleme nii targad ja paneme sinna kõik teraviljad. Likvideerisime sellega palju väikseid tööstusi.

Oleks ma aasta tagasi ette näinud, et varsti tuleb mul Riigikogus juhtida maaelukomisjoni, kus ehk tekib võimalus kaasa rääkida 2006. aastal kehtima hakkava ELi direktiivi rakendamisest Eestis, oleksin kukalt süganud.

Nimelt on võimalus, et toiduseadus kaotab oma jõu ja kehtima hakkab eurodirektiiv. Ja me peame tegema uued hügieenieeskirjad. Minu raudne tahtmine on küll, et me suudaks sealt maha võtta kõik need lollused, mida me oleme osanud sinna osavalt sisse panna — puudutab see siis turismitalu, maapoodi, teenindusettevõtet või pagaritöökoda.

Me oleme siiamaani püüdnud Euroopa poole koogutada, me tahtsime ELi ja NATO liikmeks saada. Nüüd peame mõtlema, mis saab Eesti inimestest ja ettevõtetest.

Kui Te oleksite veel Vilma omanik, saaks Teid ju süüdistada, et teete seadust enda jaoks?

Jah. See saab olema raske ülesanne, sest meil on armee inimesi, kes tahaksid iga päev kontrollida ja öelda, et sul on seal põranda sees pragu, sinna võib mingi batsill sisse minna.

Ma saan aru, et suurtes ettevõtetes on alati odavam ja efektiivsem toota. Ma ei räägigi potentsiaalsetest eksportijatest. Ma räägin siseturust, räägin sellest, et maal oleks meil võimalik palju asju ise ära teha.

Praegune põllumajandusminister on algatanud kampaania, et eelistataks Eesti toitu. See, millest mina räägin, on hügieeninõuete lõdvendamine. Idee on selles, et kui lõpptootja vastutab kõige eest, siis las ta vastutab. Veterinaar- ja tervisekaitseinspektor ei vastuta millegi eest, ainult käib ja segab tööd.

Kuhu te Vilma müügist saadud raha panite? Ettevõtlusesse? Andsite pankadele?

Ma ei usu, et pangandusest on võimalik suurt raha teenida. Olen kasvufondiga näiteks kahe kuuga 4000 krooni kaotanud.

Likvideerisin kõik oma võlad ja panin raha kinnisvarasse. Aeg on elada kah.

Olete praegu Vilmaga rahul?

Need plaanid, mis võetud, toimivad. Vilma teenis mullu oma tavalise 3 miljonit krooni kasumit. Töötajaid pole lahti lastud.

3. juunil on Vilma aktsionäride koosolek. Siis tuleb Kalevi pakkumine ka teistele aktsionäridele sama hinnaga, mis mulle. Eesmärk oli, et Vilma jääks ja areneks. See on ka toimunud.