“Kõik ühinevad vallad peaksid arvestama tagasilöökidega,” kõlab Halinga vallavanema Ülle Vapperi õpetus teistele ühinemist kavandavatele valdadele. “Kui meid nüüd veel Koongaga kokku panna tahetakse, nagu jutud käivad, siis ainult tingimusel — et riik kõik kulud katab,” lisab ta.

Halinga vald pani Pärnu-Jaagupi aleviga leivad ühte kappi 1996. aasta sügisel. “Vajadus ühineda tekkis elust enesest ja selle taga oli mõlema vallavalitsuse initsiatiiv,” räägib praegune vallavanem. Lisaks toimus 1995. aasta märtsis rahvaküsitlus, mis näitas, et ühinemist soovis 80 protsenti alevi- ja 73 protsenti vallaelanikest.

Ühinemise eeldused olid ammuilma olemas. Nimelt asusid kahe eri valla valitsused Pärnu-Jaagupis ühes ja samas hoones, üheskoos hallati kohalikku keskkooli, haiglat, muuseumi ja rahvamaja. Kulude jagamine valmistas probleeme, paljud ametnikud olid dubleeritud, aga näiteks maanõunik teenindas mõlemat valda. “Rahvas ei saanud enam aru, kust lõpeb Pärnu-Jaagupi alev ja kust hakkavad Halinga valla piirid,” selgitab Vapper. Kui nüüd räägitakse haldusreformi puhul poliitilistest otsustest, siis Halingas tollal mingit poliitikat polnud, on ta veendunud.

Erilist kokkuhoidu ühinemine vallavanema hinnangul ei andnud. Koondati kuus inimest, millega kaasnesid suured kulutused. Koondamisrahade maksmisele, uute nimesiltide ja pitsatite tellimisele kulus 489 000 krooni. Suurim tagasilöök puudutab aga õpilaste pearaha. Kuna kooliskäijate arv suurenes ühinemisel üle 500, muutus ka pearaha koefitsient varasema 1,2 ja 1,3 pealt 1,0 peale. Sellega sai uus vald aastas 333 000 krooni kahju. Kui see korrutada ühinemisest möödunud viie aastaga, on kaotus päris arvestatav.

Halinga vald oli esimene ühinenud vald. Aasta hiljem hakati ühinemisest rääkima riiklikul tasandil ja valdu hakati rahaga meelitama. Ka Halinga valla juhid said tollaselt regionaalministrilt Peep Arult kirja lubadusega säilitada kolme aasta jooksul varasem pearaha. Kuid lubaduseks see jäigi ja nüüd on Halinga vald kaotusest tasapisi toibunud.

Vapper ei usu sedagi, et ühinenud vallad lubatud miljon krooni saavad, igal juhul pole Halinga seda miljonit näinud. Sellest siis ka tema karmid hoiatused teistele ühinemist kavandatavatele valdadele.

Ühinemisel olid ka psühholoogilised tagajärjed. Nimelt hakkasid ääremaade elanikud ennast veel enam ääremaa elanikena tundma. Maima külas asuva Möldri talu peremees Urmas Laur ütleb, et nüüd on võim veel enam keskusesse koondunud ja ääremaadele jagub vähem tähelepanu. Ta võitleb kooli hooldekodu liikmena juba mitmendat aastat selle eest, et tema kodukülas asuvat lasteaed- algkooli kinni ei pandaks. Kolme poja isana peab ta oluliseks, et lapsed alustaksid kooliteed kodukohas, sest siis tulevad nad ka hiljem sinna tagasi. 43 õpilasega koolis on tema hinnangul õpetamise tase hea, mida näitavad muu hulgas tasemetestide tulemused.

Laurile teeb muret ka ääremaade teede seisukord, mis muutub eriti hulluks teede lagunemise aegu. Ta leiab, et valda tuleb vaadata tervikuna, mitte aga arendada välja üht tugevat keskust, nagu paljud seda soovivad. Ise on mees koos abikaasaga õla alla pannud küla seltsielule, korraldades nii ühist jaanipäeva kui spordimänge.

Pärnu maavalitsuse majandusarengu osakonna juhataja Heiki Mägi ütleb, et ühinenud Halinga valla puhul kaaluvad positiivsed küljed negatiivse üles. Samas tõdeb ta, et ehkki Halinga kogemusega tutvusid teisedki maakonna rõngasvallad, pole järgijaid seni olnud. “Praegu on kõik äraootaval seisukohal,” märgib ta.

Mägi sõnul peaks rahalised kaotused ühinemise korral välditavad olema ja maavalitsus on oma sellealased ettepanekud haldusreformi korraldajatele teinud. Halinga kuulub Mägi hinnangul Pärnumaa tublimate valdade hulka. Valla asend Pärnu ja Tallinna vahel ja Via Baltica ääres annab sellele piirkonnale hea arengupotentsiaali, leiab ta.

Halinga valla kolm vaala on kolm endist tugevat kolhoosikeskust: Edasi kolhoos Libatses, Halinga kolhoos Pärnu-Jaagupis ja Vahenurme kolhoos Vahenurmes. Nüüd on neist välja kasvanud põllumajandusühistud ja osaühingud. Igas kolmest keskusest on oma raamatukogu, Libatses ja Vahenurmes ka lastead-algkool. Pärnu-Jaagupis on keskkool ja lastead eraldi.

Äriregistri andmetel on Halinga vallas 124 ettevõtet, kuid tegelikult tegutsevad neist umbes pooled. Suurimad tööandjad on OÜ Halinga ja vallavalitsus ise, mille palgal on üle 200 töötaja. Edasi kolhoosi maadel tegeleb põllumajandusega Agroland Syd, Vahenurmes aga Vahenurme Agro. Tööstusettevõtetest teeb rootslaste osalusega Alandia Trading puidust euroaluseid ja kaablipoole, OÜ Welmet metallitooteid, OÜ Matti & Puit aga eritellimusel puitmööblit.

Valla külalised viib vallavanem alati Wildenau Park Hotelli, mille üle erilist uhkust tunneb. Endise Edasi kolhoosi lagunenud kontorihoonesse on soomlane Christian Rydman nägusa hotelli ja restorani rajanud. Kümne aasta eest Eestisse kalu kokku ostma tulnud mees on ise tulemusega rahul ja kiidab, et hiljaaegu toitlustas soodustingimustel oma restorani suures saalis 250 valla pensionäri.

Teist aastat tegutsev kompleks valmis kaheksa kohaliku ehitusmehe abiga poole aastaga. “See oli kohalikele šokk, kui kolm veoautokoormatäit vana koli kohale tõin,” räägib Rydman. Nimelt on ruumide siseviimistluses palju vana materjali kasutatud. Näiteks leidis ta vanad palgid Leesi rannast, kus need olid juba jaanituleks valmis pandud, kalavõrgud tõi aga Muhust.

Rydman on uhke, et suutis ühele vanale majandikeskusele elu sisse puhuda. Maksma läks see talle ligi 10 miljonit krooni ja ära tasub ehk alles viie aasta pärast. Teiseks uhkustab ta sellega, et ostab piima, munad ja marjad kohalikelt talunikelt ja kokad kasutavad toidu valmistamiseks vaid värsket kraami. “Mikrouuni meie majapidamisest ei leia,” lausub ta.

Pärnu-Jaagupi 32 naist saavad tööd väikeses õmblusettevõttes Clivia, mis teeb allhanget Rootsi firmadele. Viis protsenti siin valmivatest naiste rõivastest läheb müüki Pärnusse Lepa kaubamajja. Halinga kolhoosi õmblustsehhist 11 aastat tagasi välja kasvanud ettevõtte omanik Tiia Uffert kurdab, et viimane aasta on raske olnud. Rootslased ostavad toodangut 1995. aasta hindadega, aga siin on vahepeal kõik kallimaks läinud. Ettevõtja peab nägema kurja vaeva, et ots otsaga kokku tulla ja töölistele saab maksta vaid kolme tuhande krooni ringis kuus. Madal palk ei võimalda ka kaadrit valida, räägib Uffert. Eelmise aasta käive oli neli miljonit krooni ja ettevõte jäi kahjumisse, tänavu loodab omanik lõpptulemusega nulli jõuda. Õmblustöö kõrvalt tegeleb OÜ Clivia ka toitlustamisega, mis annab tööd veel 14 naisele.

Naisperel on Halingas suhteliselt raske tööd leida, räägib vallavanem. Kunagi populaarne Pärnu–Tallinna maantee äärde jäänud Halinga kaubakeskus läks soomlaste juhtimisel suurte võlgade tõttu pankrotti ja nüüd tegutseb seal vaid restoran. Turismibussid peatuvad vana harjumuse kohaselt seal endiselt ja restoranipidajal on raskusi kõigi soovijate toitmisega. Ehk ärkab veel kogu kompleks kunagi uuele elule, avaldab Vapper lootust.

Füüsilisest isikust ettevõtja Urmas Laur kasvatab oma kahes kilekasvuhoones tuhandel ruutmeetril kurke ja vähemal määral ka tomatit. Tänavu on ta koos oma abikaasa ja kolme pojaga kogunud ja Pärnusse müüki saatnud juba 20 tonni pikka kurki, teise saagi tuhatkond taime on alles õues kile all jõudu kogumas.

Laur hakkas kurke kasvatama neli aastat tagasi, kui loomapidamine enam ennast ära ei tasunud. Ta ütleb, et see tegevus tasub ära küll, eriti sel juhul, kui küte omast käest võtta. Puiduhaket teeb ta oma metsast võetud puudest enda väljatöötatud tehnoloogia järgi ise ja võõrast tööjõudu ei kasuta. Kahe kasvuhoone rajamine läks maksma 500 000 krooni, kevadel kulub külvi ettevalmistamiseks 60 000 krooni. Pangalaenu on mees võtnud vaid ühe korra ja siis maksis selle juba mõne kuu pärast tagasi.

Möldri talu kaubamärgi all turustatava kurgi kilohind on analoogilise Luunja kurgi hinnast tavaliselt kahe krooni võrra madalam, kuid võib suvel, kui inimesed kilesse pakitud vilja enam ei taha, ka samale tasemele tõusta, räägib Laur. Aastas müüb ta toodangut umbes 200 000 krooni eest. Kuna kurgikasvatuses tekivad aasta jooksul vahed sisse, peab Laur plaani sel sügisel oma kasvuhoonetesse ka seened kasvama panna, et neid siis töödeldud kujul turustama hakata. Taluperemees Laur ütleb, et ka vald saaks ettevõtjaid rohkem abistada, kas või näiteks ühiste jõududega reklaami tellimisel. “Praegu rabeleb igaüks omaette,” leiab ta.