Handid taanduvad naftatööstuse ees

Kui Hantõ-Mansiiski poole lennata, paistavad lennuki aknast keset taigat metalltorude otsas põlevad gaasituled, mis ka pika talveöö valgeks kütaks, rääkimata siis valgest suveööst.

See on naftaväljadel maapõuest õhku paiskuv gaas, mille jaoks pole veel toru ja mis seetõttu kohapeal ära põletatakse. Loen neid lennu viimasel pooltunnil kokku kuus tükki taigajärvede ja käänuliste jõgede vahel. Ja Hantõ-Mansiiski elektritulede ja uue marmorist hiigelkatedraali taustal köidab pilku kaks taamal kumavat hiiglaslikku gaasitulelonti.

Üha pealetungiva kolonisatsiooni eest on Venemaa energeetilise südame põliselanikud handid järk-järgult taganenud juba aastakümneid, selgitab mulle handi rahvusest Surguti rajooni põlisrahva kogukonna juht Agrafena Pesikova-Sopotšina (omadele Grunja), kui oleme soome-ugri rahvaste maailmakongressi viimasel päeval võimude korraldatud ametliku programmi eest handi ja mansi kultuuri uurimise ja arendamisega tegelevasse Obiugri Instituuti põgenenud.

“1930ndatel elas veel hante Irtõši ja Obi jõe ääres,” räägib Grunja. “Kollektiviseerimise ja sõja ajal taandus elu väiksematele lisajõgedele. 1970ndatel tulid naftamehed.”

Seal, kus suur Irtõši jõgi suubub veel suuremasse Obi, asub praegu 1930. aastal asutatud ringkonna keskus, Hantõ-Mansiiski linn. Hantidest, mansidest ja neenetsitest kütid-kalastajad, kelle maadele naftatööstus tungis, liikusid edasi järgmistele maadele. “Aga 1980ndate lõpuks ei olnud enam kuhugi taanduda,” võtab Agrafena loo kokku. Hantõ-Mansiisk on viimasest, 1989. aasta rahvaloendusest saati kasvanud pea kahekordseks: 34 000 elanikult 60 000-le.