Ma töötasin kunagi Saku Õlletehases Tartu piirkonna suurklientide müügimehena. Mul läks selles ametis väga hästi. Kõikide ostujuhtidega olid soojad suhted, naersime koos, muretsesime koos ehk kõik see, mis müügitööga kaasas käib. Ka tulemused olid suurepärased. Ma saavutasin alati kõik seatud eesmärgid ja polnud ühtegi põhjust, miks keegi peaks minuga rahulolematu olema. Ei oldud ka. Kõik rõõmsad ja rahulolevad. Kuna palk oli üle keskmise ning lisaks veel ametiauto, firmaüritused ja toetav meeskond, siis olin täiesti enesekindel, et kulub veel aastaid, kuni võiksin sellest kohast lahti öelda.

Kes mäletab, siis 2009 ei olnud hea aasta. Ei olnud hea aasta ka õllemüügile ja kõige esimese koondamislainega kadus minugi töökoht. See oli ka loogiline – kuna minul oli kliente kõige vähem, siis jaotati need teistele ja seal ma istusin valge paber näpus, stressis homse ees. Ma olin majanduslanguse tipphetkel töötu ja ma ei näinud võimalust, kuidas olukord laheneda võiks.

Mul kulus mitu kuud enesehaletuse ja -otsingute peale, kui ühel hetkel tabas mind selline heureka-moment: aga kui kellelgi pole mulle mingit tööd pakkuda, siis miks ma ei võiks luua endale seda ise? Täpselt samal hetkel kadus mul stress ja see asendus elevusega, sest sellest samast hetkest teadsin, et ma ei sõltu mitte kellestki teisest kui iseendast. Ma pidin nüüd ainult välja mõtlema, mis see on.

Taas nädalaid pikk mõtteperiood, kus pidin leidma, mis on see, millega end edaspidi seon. Ma teadsin, et see peab olema midagi huvitavat. Olen varemgi raha pärast tööd teinud ja ma põlen läbi kiiremini, kui leek süttidagi jõuab. Ja ühel hommikul ärkasin ma üles ja teatasin Esileedile, et hakkan Eesti suitsetajaid ravima!

Mõni aasta varem olin ühe meetodiga suitsetamise päeva pealt maha jätnud ja kogu see meetod oli sedavõrd loogiline, et ma isegi ei mõistnud, kuidas võiks see teiste lähenemistega võimalik olla. Otsus tehtud ja nüüd ei jäänud muud üle, kui lennata Londonisse, et saada õigus ka Eestis tegutseda. Praeguseks olen sellega tegutsenud Eestis kaheksa aastat ja ma näen end sellega taustal tegelemas lõpuni välja. See ei võta mult palju aega ja ma ei panusta sellesse palju aega, sest ei taha seda näha kui äri. Tahan hoida madalat joont, et saaksin igale abivajajale tähelepanu pühendada.

Kuid enne ettevõtte loomist ei teadnud ma ettevõtlusest mitte midagi. Mul polnud elu jooksul mitte ainsamatki kogemust ega vajalikku teadmist. Mul oli vaid plaan. Minu plaan oli enam mitte palgatööle minna, kus teenin raha kellelegi teisele ja keegi teine otsustab minu saatuse üle. Kuid selline teraapia pakkumine ei ole hea äri. See on hingele 1000 korda olulisem kui rahakotile ja nüüd, kus Esileedi emapalk sai läbi, siis otsustasin, et ma tahan midagi veel teha.

Üks variant olnuks seda suitsust loobumise asja suuremaks ajada – luua sidemed korporatiivklientidega, koolitada välja terapeudid, et suudaksin pakkuda teenust laiemale publikule, koolitada välja ka muukeelsed terapeudid ja miks mitte võtta juurde teisi sõltuvusi, milles inimesi aidata. Kuid nagu öeldud, siis see ei ole päris see, millega tahan oma elu sisustada, kuna sel tööl on väga kõrged tõusud ja väga madalad mõõnad. Me keskendume ikka ebaõnnestumistele enda elus ja unustame sageli õnnestumised. Kahjuks ei saa ka mina aidata kõiki ja elan liiga südamest kaasa igale inimesele, keda ma aidata ei ole saanud. Seega otsustasin liikuda millegi muu suunas.

Üldse tuli see EASi pakkumine olla seotud ettevõtlusnädala tutvustamisega väga õigel ajal, sest ma olen sellest igal aastal (v.a eelmisel aastal) osa võtnud. Need koolitused, mis nad seal pakuvad, ei ole süvitsi minevad, kuid on täiesti piisavad, et äratada huvi ja anda mingis vallas täiesti uus perspektiiv. Kui teie piirkonnas need toimuvad, siis jumala eest, võtke osa! Need on täiesti tasuta. Ma oleksin nõus ka maksma sümboolset tasu. Kasvõi selleks, et inimesed end kirja ei paneks ja hiljem kohale ei tuleks, sest nii jääb keegi teine äkki sellest ilma.

Sain aastaid tagasi ka mitmete koolitajatega tuttavaks, kellega ma mõne koolituse järgselt ühendust võtsin ja mõnega suhtleme tänase päevani. Ettevõtlusnädala koolitustel on aga ka üks suur miinus ja see on see, et kohtade arv on paljudel koolitustel piiratud ning kirja tuleks panna end võimalikult varakult. Mäletan, aastaid tagasi olid põnevad teemad ja workshop'id toimusid Tartus loomemajanduskeskuses ning ma ei pääsenudki sinna. Seekord olen targem.

Kavatsen ka sel aastal aktiivselt osa võtta, sest nagu ma ütlesin, on mul selle nädala eesmärk rajada ettevõte. Mida ma pakkuma hakkan? Seda, milles ma end kõige kindlamalt tunnen ja selleks on turundus. Ma hakkan pakkuma sisuturundusteenuseid. Minu tööks saab olema panna ettevõtted särama. Muide, aastaid tagasi ettevõtlusnädalal saadud mõte on miski, mida ma kasutan tänase päevani – “Turundus on silmade särama panemise kunst!”. Seda ütles Andrus Kuusik, kes oli ühtlasi mu turunduse õppejõud kõrgkoolis ja kui ta annab ka sel aastal ettevõtlusnädala raames koolituse, siis osalege. Ma olen alati üritanud osaleda kõikjal, kus ta rääkimas käib ja tulen alati targemana tagasi. Kui tema nime ei leia, siis olen kindel, et seal on palju kõnelejaid, kes on oma ala samasugused fännid ja panevad oma teema särama. Muidugi arvestage, et paljud kõnelejad ei ole tõenäoliselt igapäevaselt rahvahulga ees kõnelenud ja võivad olla pisut närvis. See on ka alati tore vaatepilt.

Kui sirvida ettevõtlusnädala ürituste ja koolituste kalendrit lehel www.ettevotlusnadal.ee, siis ma väga loodan, et leiame endale selleks nädalaks hoidja, sest on nii palju koolitusi, millest tahan osa saada. Õpetatakse, kuidas Facebookis turundada, kuidas teleintervjuud üle elada; ettevõtete külastused; naaberriikide eksperdid annavad nõu, kuidas tooteid eksportida, kuidas oma telefoniga võimalikult parimaid pilte teha; antakse aimu raamatupidamisest ja väga palju muud.

Igal juhul pange ennast varakult kirja ja te saate midagi suurepärast täiesti tasuta. Võtke heaks! Kui sa isegi ei kavatse ettevõtjaks hakata, siis on seal ka loenguid, mis seda ei eelda. Igal juhul olen mina juba ette väga elevil. Ja kui keegi mu koolitusel ära tunneb, siis võite julgelt tere ütlema tulla. Mul ka lõbusam. Kommenteerige palun siia postituse alla ka, missugustest koolitustest osa võtta plaanite ja kus linnas see toimub.

Henry Jakobson on ettevõtja, ajakirjanik ja Eesti üks edukamaid blogijaid, kes kajastab oma tegemisi Facebooki lehel, millele omistati aasta meesteblogi ja aasta blogi 2017 tiitlid.

Jaga
Kommentaarid