Bloombergi poolt jälgitavate riikide hulgas on suurim inflatsiooniga riik Euroopas Ukraina, kus hinnad kasvasid 15,2 protsenti. Teisel kohal on 13,7 protsendiga Läti ja kolmandal 10,8 protsendiga Venemaa, kus ometi enne valimisi mõnede kõige tähtsamate toiduainete hinnad külmutati. Isegi arenenud suurriikides on inflatsioon soovitavast suurem. Seitsmes suuremas tööstusriigis (G7) saab inflatsiooni kontrolli all olevaks lugeda vaid Jaapan, või õigemini on sealne hindade tõus ebasoovitavalt väike. Saksamaal oli inflatsioon novembris 3,3 protsenti.

Kui viimased viis-kuus aastat on globaalse hinnatõusu peamiseks mootoriks olnud kütusehinnad, siis sel aastal lisandusid jõuliselt toiduained. Toiduainete kiire hinnatõusu põhjusteks on ühest küljest elatustaseme tõus arenevates riikides ja teisalt nafta hind koos nn taastuvenergia kasutamise propageerimisega. Nimelt on paljudelt põldudelt toidukultuurid minema löödud ning seal kasvatatakse hoopis biodiisli valmistamiseks kasutatavaid kultuure, näiteks rapsi.

Kui seni vaadeldi kütust ja toiduaineid inflatsioonile lühiajalist mõju avaldavate teguritena, siis nüüd on neist saanud pikaajalise toimega hindade mõjutajad. See on aga pannud keskpangad keerulisse olukorda, sest uute tingimuste korral vanad mudelid ei tööta ja rahapoliitilised otsused võivad anda soovitule vastupidiseid tulemusi.

Financial Times kirjutas möödunud nädalal, et kui USA keskpank usub, et kõrge inflatsioon jääb kestma vaid paariks kvartaliks, siis paljud teised analüüsikeskused, kaasa arvatud Euroopa Keskpank, kardavad, et see mõju võib kesta kauem. Üha rohkem räägitakse viimasel ajal ähvardavast stagflatsioonist ehk kõrgest inflatsioonist aeglase majanduskasvu juures.