Inimene ei ela ainult leivast
Umbes samal ajal ilmusid lehtedes järjekordsed rehkendused, kui palju läheks maksma Tallinna Linnahalli rekonstrueerimine kontserdisaaliks ja konverentsikeskuseks. BK Konsultandid AS liitsid-lahutasid ja said kogusummaks 450 mln.
Raha peab pidevalt poegima
Tõsi, esitatud on ka tagasihoidlikumaid kalkulatsioone ja kindlasti on õigustatud küsimus, kas kõike, mis seal vajalik, on ühekorraga tarvis. Teisalt aga: Eesti ei ole nii rikas maa, et koonerdamine muudaks lõpptulemuse odavamaks.
Paraku ei ole summad, mida neelab uhiuus kunstimuuseum või olemasolevasse kesta sobitatav kontserdihall, kulutuste piir. Karta on, et kaasaja nõuetele vastava ooperiteatri puhul jääb tublist miljardistki väheks. Kui lugeda üles ainult ühe käe sõrmede jagu neid üldkasutatavaid tulu mitte toovaid ehitisi, mis Eestil puuduvad, kuid peaksid igal iseseisval riigil või rahval olema, ja kujutada ette kroonide hulka, mis nende tekitamiseks tarvis läheb, võtab see iga eestlase pead vangutama.
Või kas ainult pead vangutama? Taasiseseisvumisjärgsete esimeste aastate pilvedes hõljumine on ammu seljataga. Praegu väljendab avalikkus kasvaval määral kahtlust, et mitte öelda vastuseisu, kultuurriituslike suurrajatiste ehitamise suhtes. Argumendid on pädevad. Kui palgad on madalad ja pensioniga ära ei ela, kui tänavad on aukus ja haiglad ootavad remonti, kui iive on negatiivne ja haridus alarahastatud, siis on kurjast tahta, et riigipirukast haukavad priisuutäisi ehitised, mille kroonides mõõdetav kasutegur on parimal juhul null, tavaliselt aga pika miinusmärgiga.
Meie aeg on pragmaatiline, kinnitatakse. Tänapäeval oskab igaüks seda va krabisevat lugeda ja teab, et raha peab, esiteks, pidevalt poegima ja, teiseks, võimaldama meil oma argipäevavajadusi, vaibumatut tarbimisiha ning avarduvaid elumõnusid rahuldada. Säärasele arusaamale ühiskonna toimimisest tundub raske vastu vaielda.
Või prooviks siiski? Võrdleme hoiakuid, mis valitsevad tänapäeva Eestis, nendega, mille järgi on varem käidud. Otsekohe ilmneb häiriv vastuolu. Inimene on alati muretsenud leiva ja leivakõrvase, parema ulualuse ja mõnusama äraolemise pärast, on kurnanud oma vaimuväge ning ihurammu, et luua sotsiaalseid ning militaarseid enesekaitsestruktuure. Aga niipea, kui meie kauged esivanemad suutsid moodustada suuremaid koostöövõimelisi ühendusi ja tekitada ressurss, mida ühiselt kulutada, “eraldasid” nad märkimisväärse osa kasutatavatest vahenditest ja tööjõust hoopis abstraktsemate eesmärkide teenistusse. Stonehenge’i magaliitpühamu ja Knossose labürintpalee, Egiptuse ja Mehhiko püramiidid, Paabeli tornid, templid Jeruusalemmas, Ateenas, Roomas ja sadades teistes antiikaja linnades, Lihavõttesaare kivikujud… Loetelu saaksime venitada kui tahes pikaks, haarata kogu maailma, tulla olevikule lähemale. Seda laadi ehitustegevust ajendasid meie eelkäijate ettekujutused (sageli ka pettekujutlused), kuidas muuta mõistatuslik ja pahatihti vaenulik ümbrus vastuvõetavamaks, soosivamaks, ent samuti inimesele igiomane sisemine tarve tõusta argitegelikkusest kõrgemale.
Ühisraha lendab, aga teisiti ei saa
Jutu kokkuvõtteks: leib laual, katus pea kohal, politsei tänaval, kaitsevägi relvil ühelt poolt ja kasuga kauplemine ning tuluga tegutsemine teiselt poolt on eeldused inimeseks olemisele. Ma ei räägi ostukeskuste, pankade, büroohoonete, hotellide, restoranide, kortermajade vastu, mida Eestimaal kerkib kui seeni pärast vihma, et suureneks omanike ja niisiis ka ühiskonna jõukus.
Samas tahaksin, et XXI sajandi eestlane mõistaks, mida on mõistetud aastatuhandeid. Meie, inimeste vajaduste rahuldamiseks ei piisa maailma pragmaatilisest ja merkantiilsest käsitamisest. Hallist ajast peale on maksumaksja kandnud koormist, mille tänapäevaseks väljenduseks Eestis on elukeskkonna inimlikustamine suurrajatistega muuseumidest ja kontserdihallidest vabadusemonumendini. Ühisraha lendab, aga teisiti ei saa.
