IPO – väärtpaberite avalik pakkumine
IPO on lühend sõnadest Initial Public Offering ehk aktsiate või muude väärtpaberite avalik pakkumine. Sageli kasutatakse sama lühendit ka järgnevate väärtpaberipakkumiste korral.
Ettevõtete omanikel võib tekkida olukord, kus nad tahaksid elutöö tulemuse rahana välja võtta või anda sellele turul kujunev hind. Üheks meetodiks on aktsiate börsile viimine. Selleks on vajalik suurendada aktsiaomanike ringi, mistõttu pakutakse osa aktsiaid huvilistele müügiks. Et tekitada rahapaigutajates huvi väärtpaberite vastu, lubatakse need muuta lihtsamini kaubeldavaks. See tähendab aktsia börsile viimist, kus edaspidi on potentsiaalsete väärtpaberi ostu- ja müügihuviliste leidmine lihtne.
Sageli jõuab ettevõtted seisu, kus nad soovivad mõnda teist ettevõtete osta või teha suuri investeeringuid ehk on laienemiseks raha tarvis. Selleks võidakse lasta välja uusi aktsiaid. Üks võimalus on maksta ostetava ettevõtte eest äsja emiteeritud aktsiatega (raha asemel), mis ei kvalifitseeru IPOna. Teine võimalus on pakkuda laiale ringile aktsiaid ja saadud raha eest osta huvipakkuv ettevõte.
IPO korraldamiseks peab börsile pürgiv ettevõte tegema korda raamatupidamise, saama aru avaliku ettevõtte mõistest ja käituma nagu avalik ettevõte. IPO protsessis kaasatakse juriidilised nõustajad ja pangad, kes korraldavad börsile viimist.
Investorid peaksid tegema selgeks, milleks aktsiaid pakutakse. Kas olemasolevad omanikud tahavad omanike ringist (järkjärgult) lahkuda, ettevõte vajab raha juurde või on see kombinatsioon mõlemast. Oluline on ka see, kui kallilt ettevõtet suhtarvude poolest pakutakse ja kui suur võiks ola huvi aktsiate vastu IPOs ja hilisem huvi börsil. Kui kõik investorid on saanud IPO käigus soovitud hulgal aktsiad kätte, siis kes on neid valmis hiljem börsil kallimalt ostma?
Kui müüjate seas on ettevõtte ülesse ehitanud omanikud, on oluline, miks nad müüvad. Kui põhjuseks on nn. pensionile minek ja järeltulijate huvi puudumine äri edasi ajada, siis on see mõistetav. Kui tuuakse muid põhjuseid, tuleb neid hinnata. Tasub meeles pidada, et mitte keegi ei tunne ettevõtet, tea tema võimalusi ja väärtust paremini senistest omanikest. Sestap tõlgendas üks USA ülikooli majandusõppejõud aastaid tagasi Swedbanki privaatpanganduse seminaril IPOt kui lühendit sõnadest It’s Probably Overpriced ehk asjasse süvenemata, et see on tõenäoliselt ülehinnatud. Tema soovitus oli, et IPOsse võiks panna väikese osa raha oma investeerimsportfellist. Selle soovituse peale vajus mõnelgi kuulajal saalis näole muie. Eestis on olnud aegu, kus kiires rikastumislootuses on aktsiate märkimiseks võetud lisaks kogu vabale rahale lisaks ka laenu.
