Istu, Juhan, kaks

Äripäeva seisukohast on riigijuhtide propagandakampaania riigialamatelt jah-sõna saamiseks Eesti liitumisele Euroopa Liiduga mõttetu ettevõtmine ja asjata raharaiskamine — referendumil osalejate alampiiri ei ole meil ette seatud.

Piltlikult öeldes loetakse referendum toimunuks, kui ka kolm inimest läheb hääletama, ja liitumise pooldamiseks piisab, kui kaks neist ütleb 14. septembril “jah”. See on Eesti riigile siduv nii sellise kui ka vastupidise tulemuse puhul.

Vaikiv enamus on tegelikult ükskõikne, nagu näitavad paljud uuringud. Hääletama lähevad need, kes EList huvituvad, ja tõsised vastased. Võimalik, et just viimased hääletavad ELiga liitumise poolt, sest nende mõju ELis olles on palju suurem kui Eesti jäämisel EList välja, nagu väitis hiljaaegu kolumnist Enn Soosaar. Seega annab referendum 95% tõenäosusega jah-tulemuse.

Mõistetavalt võib aga kogu taasiseseisvuse aja ELi liikmestaatust taotlenud Eesti juhtidel olla piinlik Brüsselile teatada rahvahääletusel osalenute arvu. Liiast on aga kulutada miljoneid valitsejate südametunnistuse rahustamiseks.

Euroteavitusele on meil kulutatud niigi miljoneid, sellega tegeleb terve armee ametnikke. Teavet ELi kohta on piisavalt, et teha sügisel oma otsus. Üllatusi, nagu näiteks kinnisasja käibemaks, võib ju veel tulla teisigi, aga infopuuduse üle pole põhjust nuriseda.

Kampaaniarahast (kokku 15 mln krooni) mõned kümned tuhanded ETV Brüsseli korrespondendile Indrek Treufeldtile Thessalonikisse kaameramehe hankimiseks oleks ehk asjalikumalt kulutatud summa — parem värske pilt ja tekst sealt, kus info sünnib.

Eesti tippkolmiku — president Arnold Rüütli, Riigikogu esimehe Ene Ergma ja peaminister Juhan Partsi kesknädalal antud avalöök eurokampaaniale jättis toimetusele kesise mulje.

Ehk küll riigijuhid ütlesid ühisavalduses välja oma selge jah-sõna Eesti liitumisele Euroopa Liiduga (mis iseenesest on positiivne) ja kutsusid sedasama tegema ka Eesti inimesi, jäi nende argumentatsioon nõrgaks. Kui selline kampaania üldse ette võetakse, siis ootaks tõsist sõnumit, mitte kergekaalulisi väiteid.

Eriti ebameeldivalt üllatas peaminister Juhan Parts, mistõttu toimetus hindas tema “etteastet” üksmeelselt hindega “kaks”. Põhjused, miks peab Eesti liituma ELiga, on Partsi sõnul järgmised: eesti keel saab ELi keeleks, palgad tõusevad ja julgeolek suureneb.

See, kui tulevikukonvendi president Valery Giscard d’Estaing ulatab Partsile eestikeelse ELi põhiseadusliku leppe eelnõu, ei anna eesti keelele rohkem elujõudu. Ilma ELitagi on näha, kuidas eesti noored järjest enam inglise keelele üle lähevad.

Julgeoleku tagaja on NATO, EL saab pakkuda kaudset julgeolekut, pealegi liidus endas puudub paljudes julgeolekualastes küsimustes üksmeel. Partsi väide, et ELis meie iseseisvus ei vähene, vaid suureneb, on küsitav — oleneb, mida EL otsustab, ELi enda tulevik on praegu lahtine.

Pole ka kindel, et EList väljajäämine tooks kaasa tõsise tagasikäigu majanduses — Pärnu finantskonverentsil hoiatas Briti analüütik Tim Congdon meid hoopis majandusliku stagnatsiooni eest, kui liitume ELiga.

Praegune propagandaüritus sarnaneb hiljaks jäänud müügikampaaniaga — valitsus on kauba ostnud ja nüüd on oht, et see jääb lattu seisma… Suvel tahavad inimesed muudki kui poliitilist propagandat kuulata. Kui kolmik hakkab sellise sõnumiga suvel mööda Eestit ringi sõitma, on allajäämine etendusele “Äiad-ämmad, oi-oi-oi” kindlustatud…