Jalgpall pööritab pöörast raha

Tippjalgpalli kohta on raske öelda, on see sport, äri või hoopis riikide veretu sõjapidamisviis, aga üks on kindel — see mäng köidab nii masse, mistõttu liiguvad seal väga suured rahad.

Euroopa jalgpalliföderatsioon UEFA saab praeguste Euroopa meistrivõistlustega üle üheksa miljardi krooni puhaskasu. Et turniir kestab veidi üle kolme nädala, pole teenistus paha. Lõviosa sellest laekub teleülekandeõiguste müügist. Piletimüük ja sponsorleping annavad kumbki kuni kolmandiku tuludest. Rahul on UEFA, kes jagab 16 meeskonnale üle kahe miljardi krooni, mis teeb meeskonna kohta keskmiselt 130 miljonit, kuid rohkem saavad muidugi need, kes kaugemale jõuavad. Võitja päralt on topeltsumma.

Rahul on ka sponsor Adidas, kes on valmistanud turniiri salakavalad pallid ja enamiku meeskonna varustusest ning loodab selle reklaami abil aastakäivet 3–5% kasvatada.

Jalgpall on kullanud parimad sõna otseses mõttes üle. Niisugused kuulsused, nagu David Beckham ja Zinedine Zidane, teenivad kümneid kordi rohkem kui nende riikide peaministrid. Nad kujundavad moodi ja annavad lõputut ainest kõmuajakirjandusele.

2000. aastate algul läksid klubid mängijate palkade maksmisega nii hoogu, et Itaalia klubides ületasid need aastakäibe ning Inglismaal küündisid 75% kanti. On selge, et isegi parimad klubid ei suuda niisugust koormust kaua kanda. Pankroti äärele jõudnud klubide päästmisse oli kevadel sunnitud sekkuma Itaalia valitsus, mida juhib jalgpallisõbrast peaminister. Ka teistes riikides on palkadele lõpuks pidurid peale tõmmatud.

Jalgpalliklubide omanikuks olemine annab miljardäridele erilise väärikuse ja tuntuse. Kui enne võisid klubi omanikuks olemisega uhkustada üksnes suured tööstusdünastiad, nagu näiteks Fiati kontserni loonud Agnellid, kelle kuulub Torino Juventus, siis tänapäeval on see saanud rohkem uusrikaste hobiks. Et Agnellidest mitte maha jääda, ostis Itaalia peaminister Silvio Berlusconi meediaäri rahaga AC Milani. Samamoodi toimis Vene oligarh Roman Abramovitš, kes ostis naftarahaga aasta tagasi Briti klubi Chelsea. Venemaalt raha väljaviimisega kindlustas ta ühtlasi oma tagalat ettearvamatul Venemaal. Ei ole kahtlust, kumma käsi paremini käib, kas trellide taga kohut ootaval Mihhail Hodorkovskil, kes püüdis piirduda naftaäriga, või T-särgis ja nokkmütsis EMil muretult mänge jälgival Abramovitšil, kelle kaamera ikka ja jälle rahvasummast üles leiab. Mida teadis Euroopa Abramovitšist ja tema äridest enne Chelsea ostmist?

Möödunud kuul oli Tai peaminister Thaksin Shinawatra valmis 30% Liverpooli aktsiate eest välja panema 1,5 miljardit krooni. Ning veidi varem oli Nafta Moskva omanik Suleiman Kerimov pakkunud AS Roma eest kuus miljardit.

Inglismaa või Horvaatia?

Tiit Reinart: l B-alagrupp oskas oma saatuse jätta viimaste mängude teha. Praegu 4 punkti omaval Prantsusmaal peaks edasipääs suhteliselt kindel olema. Šveitsi vastu viik ikka võetakse. Isegi kaotuse puhul jääb prantslastele mingi võimalus, ent nii libedale teele nad vaevalt lähevad.

Horvaatidel ja inglastel on palju rohkem mängus. Horvaatial, kel praegu vaid 2 punkti taskus, on juhul, kui veel Portugalis palli veeretada tahetakse, vaja võitu. Eks mängukindluse (ja 3 punkti) kätte saanud inglasedki taha samuti võiduga kindla edasipääsu tagada.