Kartul, mis veel kaks-kolm sajandit tagasi oli väljaspool oma päritolumaad haruldus, on tänapäeval kõigile kultuurrahvastele tähtsaks toiduaineks ja tööstuse tooraineks. Maailma kartulipinnast üle kolmandiku paikneb Euroopas. Suuremad kartulikasvatajad on Poola, Saksamaa, Prantsusmaa. Suurimad kartuli tarbijad maailmas on eurooplased.

Eestisse jõudis kartul aastail 1740-1760. Kuni aastani 1800 kasvatati kartulit vähesel määral mõisa aedades. Ajavahemikul 1850-1870 hakati kartulit kasvatama põldudel. 1920.–1930. aastatel oli Eesti riik kartuli tootmises ühe elaniku kohta maailmas esikohal. Praegu see kahjuks enam nii ei ole. Eesti inimene on viimastel aastakümnetel hakanud kartulit vähem sööma, võrreldes 1996. aastaga on kartuli tarbimine vähenenud 47%. Üks põhjusi on eestlaste toitumisharjumuste muutumine.

Inimese organism omastab mugulais sisalduvaist toitainetest 80–97%. Kartul on Eestimaal üsna noor kultuurtaim, kuid vaatamata sellele on kujunenud temast leiva kõrval meie tähtsaim ja armastatuim toiduaine - eestlase teine leib.

Kartuli populariseerimise ja taas ausse tõstmise eesmärgil koostas Eesti Põllumajandusmuuseum õppeprogrammi Kartuli mitu palet, mis loob teoreetilised ja praktilised võimalused teadmiste avardamiseks kartuli kasutamisviiside ning tervislikkuse kohta.

Kava on mõeldud eelkõige alg- ja põhikoolide õpilastele täiendamaks koolis õpitut, kuid sobib ka üliõpilastele ja kõigile teistele huvilistele.
Programm annab ülevaate kartuli päritolu ja leviku kohta; kartulikasvatuse arengust Eestis (kartulikasvatus vanasti ja tänapäeval, sordid jm); kartulikasvatuses erinevatel aegadel kasutatud tööriistadest ja masinatest; kartuli säilitusviisidest; kartuli kasutusviisidest (toiduaine; tööstuse tooraine: tärklis, tärklisesiirup, piiritus; loomasööt); kartuli olulisusest (toit- ja mineraalainete ning vitamiinide sisaldus jne) ja kartuli tähtsus tervislikul toitumisel.

Programmis osalejatel on võimalus muuseumi põllul kevadel kartulit käsitsi maha panna ja sügisel üles võtta.