1980. aastate teise poole suurest kriisist alates on suure osa aktsiate või nende derivaatidega kaubeldud automaatselt arvuti juhitud programmide abil, kuhu inimene vahele ei sekku, kirjutab Guardian. Selliseid automaatseid tehinguid oli Londoni börsil 2006. aastal kõigist tehingutest 40 protsenti, Ameerikas võib vastav näitaja ulatuda isegi kuni 80 protsendini.

Selle tarkvara jaoks kirjutavad algoritme analüütikud, riskianalüüsile pühendunud matemaatikud ja füüsikud, kelle loodud programm suudab anda hinnanguid, kas pakutud tehing on soodne. Kõik need pakkumised mõjutavad ka tuletistehingute hindu. Kõik on omavahel äärmiselt seotud ja nii keeruline, et — nagu ajalugu on juba jõudnud näidata — sellest polnud lõplikult võimelised aru saama isegi needsamad analüütikud, keda inglise keeles kutsutakse quants.

urgude automatiseerimine on pannud raskustesse terve rea läänemaailma panku. Kolumnist Richard Dooling kirjutas New York Timesis: “Ühtäkki suutsid geniaalsed analüütikud (loe: kõige säravamad ja andekamad veidrikud, keda Wall Streetil tegutsevad firmad suutsid endale lubada) toota madala kvaliteediga laenajate võlgu olevast summast — triljon dollarit — oma superarvutite abil, lisades vaid veidi tuletistehinguid ning algoritme, 62 triljonit dollarit virtuaalset vara!”

Need algoritmid põhinesid riskihinnangutel, mis olid alustaladeni vigased ning põhinesid hetke tururiskidel, mitte analüüsil, kuidas laenuvõtja tegelikult suudab oma kohustusi täita. Analüüsimata jäeti ka see, mis saab siis, kui paljud laenuvõtjad ei suuda enam kohustusi täita.