Kuid kas see ka nii on olukorras, kus enamik lihatööstustest on suurema lihasisaldusega vorstitooted juba niigi märgistanud?

Tegelikkuses ei ole küsimus üldsegi mitte lihasisalduses vaid selles, kui paljud meist jaksavad selliseid vorstitooteid igapäevaselt osta.

Tänapäevases turumajanduses toodetakse vaid seda, mille järele on nõudlus – nii kõrgema lihasisaldusega tooted, aga ka madalama lihasisaldusega ja lihamassiga vorstitooteid. Kaasaegses turumajandused on regulaatoriteks tarbija ja kaubanduskett – täpselt seda, mida inimesed peost kõige enam ostavad, seda kaubanduskett ka tellib ja tootja toodab.

Kui tarbija ostab enam kallimat ja suure lihasisaldusega vorstitooteid, siis neid ka tellitakse ja toodetakse ning vastupidi. Tänane elu aga näitab, et suurem osakaal on siiski soodsamatel toodetel, milles on vähem liha ja mis võivad sisaldada ka lihamassi. Mis aga ei tähenda, et need tooted oleksid ebakvaliteetsed või halvad, veel vähem tervist kahjustavad.

Seda kinnitas meile ka eelmisel aastal läbiviidud laiapõhjaline tarbimisharjumuste uuring vorstitoodete, kui igapäevase toiduaine tarbimise kohta. Uuringu „Elanike vorstitoodete tarbimisharjumused ja suhtumine vorstitoodete klassifitseerimisse“ viis läbi Turu-uuringute AS 2012. kevadel (märts – aprill). Läbiviidud uuringus küsitleti üle 500 inimese, lisaks neli põhjalikku fookusgrupi uuringut ja seda nii eesti- kui ka venekeelse elanikkonna hulgas. Uuringu tulemusi esitleti eelmise aasta maikuus ka minister Helir-Valdor Seederile.

Uuringust selgus, et peamised vorstitoodete valiku kriteeriumid tarbijate jaoks on: hind, maitse, lihasisaldus ja vorstitoote välimus. Selgus ka, et kuu alguses ostetakse tooteid enam maitse ja lihasisalduse järgi ja kuu lõpus kui raha vähem, on olulisemaks kriteeriumiks hind.

Vastajate arvates on hea maitsega vorst parajalt soolane, tal ei tohi olla kõrvalmaitset, on meeldiv, ilma konditükkideta, pehme ja mahlane ning peab sobima nii leiva kui saiaga, aga ka paljalt süües ja olema samas taskukohase hinnaga. Vorsti maitse on harjumus, välimus ja nostalgia!

Kuigi lihasisaldust jälgib enamik vastajatest, ei ole see valikute tegemisel kõige olulisem kriteerium. Lihasisalduse protsendi suuremalt märgistamine toote koostises on tarbijale piisav orienteerumaks vorstitoodete suure valiku hulgas ja seda ka lihatööstused reaalselt teevad. Samuti märkisid vastajad, et vorsti maitse ei ole seotud lihasisaldusega - väga suur lihasisaldus ei garanteeri veel head maitset.

Samas teadvustasid tarbijad, et odavamas vorstis ei saa olla vaid liha ning leidsid, et MDM võib olla ka kvaliteetne, oleneb sellest, millega seda võrrelda. Toiduliidu andmetel pole olemas teaduslikku tõestust, et lihamassiga toode on tarbijale ebatervislikum kui suurema või väiksema lihasisaldusega toode.

Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Meili Rei on põhjalikult selgitanud MDM- teemat erinevates artiklites (näiteks juba Maaelus 2004 avaldatud artikkel „Kuidas MDM-i suhtuda?“).

Tema sõnul kõnekeeles kasutatav lühend MDM tuleneb inglise keelest: Mechanically deboned meat - mehhaaniliselt konditustatud liha. Kasutatakse ka lühendit MSM – mechanically separated meat, s.t - mehhaaniliselt eraldatud liha. Ingliskeelsetes vastetes pole juttu mitte lihamassist, nagu eesti keeles, vaid lihtsalt lihast.

Sama on ka soome keeles : „koneellisesti erotettu liha“. Seega on tegu lihaga, mis on saadud odavamast toorainest – kana või kalkuni rümpadest.

Pole mõeldav, et tööstuslikes tingimustes eemaldataks kümnetelt tonnidelt kanarümpadelt või nende osadelt pehmeid kudesid käsitsi. Selleks kasutatakse vastavat seadet, kus kõigepealt tooraine purustatakse, seejärel pressitakse välja pehmed koed: liha, nahk, rasvkude jne.

Tegu on pehme, peaaegu pastataolise massiga, mis ongi mehhaaniliselt konditustatud lihamass. Tehnoloogiliselt ei ole võimalik, et MDM-i satub siseelundite osakesi – rümpade puhastus toimub vaakumi ja survepesuga, mille tõhusust pidevalt jälgitakse.

Emeriitprofessori Meili Rei sõnul on ekslik arvata, et kui kana-MDM-i kasutamist piirata, siis hakatakse lihatoodete tootmisel rohkem kasutama kodumaist sealiha. Viimase variandi puhul tõuseks ka toodete hind, sest tooraine muutub kallimaks. Müügil peaksid olema nii odavamad kui ka kallimad tooted.

Ka on vorstimärk vastuolus 14. detsembril 2014. aastal kehtima hakkava uue EÜ määrusega, mis ütleb selgelt, et tarbijat ei tohi eksitada või anda mõista, et puuduvad teatavad koostis- ja/või toitained, mida antud toit põhimõtteliselt ei sisalda. Uuel märgil on aga kirjas «ei sisalda lihamassi» ja see on määrusega selgelt vastuolus.

Määruse ja toiduseaduse järgi ei tohi rõhutada eriomadusi juhul, kui need on kõigil samalaadsetel toodetel, kuid Põllumajandusministeeriumi sõnul erinevad vorstitooted eelkõige lihasisalduse ja lihamassi poolest, seega pole kõik vorstitooted samade omadustega ja uus märk peakski eristama sarnase välimusega, kuid erineva koostisega vorstitooteid.

Kuid vorstitoodete eriomadus ei saa olla lihasisaldus, kuna see on lihatoote põhiline koostisosa ja eristab seda muudest nimetuse ja välimuse poolest sarnastest toitudest.

See on kohustus, mitte võimalus ja sellepärast esitatakse liha protsent toodetel koostisosade loetelus, mida tarbija saab lugeda toote pakendilt või kestalt. Sama kinnitasid ka uuringus osalejad, kes loevad pakendeid – nende jaoks on kogu oluline info pakenditel juba kirjas.

Uuringus osalejad leidsid, et igasuguste lisamärkide kasutamine tõstab igal juhul toodete hinda, sest see tähendab uusi kujundusi, pakendeid ja turunduskampaaniaid, mis lõpptulemusena kajastuvad toote hinnas. Ja vahet pole, kus kohast teavituskampaania raha tuleb – kas tootjatelt või riigilt – meie ühine raha on see ikkagi.