Uue tubakaseaduse eelnõu menetlemisel Riigikogus on ehk enim olnud teemaks suitsetamise piiramine või isegi keelamine toitlustus- ja kultuuriasutustes, ööklubides ja teistes teenindusasutustes. Riigikogu sotsiaalkomisjon on võtnud praegu radikaalsema seisukoha, pannes neile asutustele kohustuse ehitada välja lisaruum suitsetamiseks.

Viimastel aastatel on maailmas astutud otsustavaid samme suitsetamise piiramiseks avalikes kohtades. Eesmärk on õige — pakkuda nii suitsetajatele kui ka mittesuitsetajatele võrdseid võimalusi vaba aja veetmiseks kohas ja seltskonnas, kus kõik ennast hästi tunnevad.

Kuid kas pole Eesti eesmärgi saavutamiseks valimas liialt karmi poliitikat? Tallinna vanalinn on hinnatud sihtpaik turistidele mitte ainult arhitektuuri, muuseumide jt vaatamisväärsuste, vaid ka olustiku tõttu. Kuidas peaksid käituma kohvikud, sigaritoad, väiksemad ja eksklusiivsed restoranid, kuhu pole võimalik lisaruumi rajada karmide muinsuskaitsenõuete pärast?

Möödunud nädalal nentis mitme pealinna ajaveetmiskoha ja lõbustusasutuse omanik, et kuna ta ise pole suitsetaja, pole tal piirangute vastu midagi, kuid need suunavad paljud kliendid paratamatult tänavale. Usun, et meie sooviks ei ole tänavasuitsetajate probleemi tekkimine, vaid inimeste tervise kaitsmine.

Kutsun otsustajaid üles paindlikkusele. Pole mõistlik kirjutada seadusesse üldlahendust, mis kehtib ühtviisi kõigile. Neis kohtades, kus lisaehitustööd rikuksid kultuuripärandi või pole muul põhjusel võimalikud, peaks rõhku panema ventilatsiooni parandamisele, klientide istumiskohtade ja laudade paigutusele ning teistele abinõudele.

Probleemi ees seisavad ka ööklubid, kus pakutakse jooki ja mõnel puhul ka sööki. Kuidas tõmmata piir, milline meelelahutuskoht on toitlustuskoht ja milline mitte? Kas apelsini- ja sidrunilõikude valmistamine teatud jookide tarvis ning soolapähklite või kartulikrõpsude serveerimine teeb klubist söögikoha? On küll keeruline hakata firmasid mingite tunnuste alusel eristama, kuid see annaks paljude jaoks vastuvõetavama tulemuse.