Klient kindlustab seltse, kes kliente?

Eesti varakindlustusseltside tegevus paneb kahtluse alla meie vanasõna paikapidavuse ning magavale kassile jooksevad hiired ikka suhu küll. Täna nimelt kindlustab pigem klient kindlustusseltse.

Kindlustus on hea elu äri — mida paremini inimestel läheb ja mida rohkem vara koguneb, seda enam tahavad nad oma heaolu ka kindlustada ning selleks jääb neil ka rohkem raha üle. Kindlustusseltsidega on aga nii, et mida paremini ümberringi läheb, seda mugavamaks lähevad nemadki: turg kasvab, kliente tuleb järjest juurde, seega ka raha, ilma et nad peaksid selleks lillegi liigutama.

Näiteks kogus Seesam Kindlustus esimeses kvartalis kindlustusmakseid 131,6 miljoni krooni ja maksis hüvitisteks 61,4 miljonit. Ergo Kindlustus sai viie kuuga kindlustusmakseid 342 miljonit, kahjusid hüvitas 193 miljoni ulatuses. Üle 200 000 kliendiga If Kindlustus kogus mullu preemiaid üle miljardi, hüvitisteks kulus 583 miljonit.

Tänane lugu Äripäevas kinnitab, et klientide huvid kannatavad seltside mugavuse tagajärjel. Probleemide põhjus on kinnisvarahindades — need on aastaga kasvanud keskeltläbi poole võrra.

Ehkki seltsid räägivad nii ala- kui ka ülekindlustamise ohust, on inimestel hoopis suurem oht, et nad kindlustavad oma vara liiga väikese summa peale. Seltsid ei lähe sellele libedale teele, et võtaksid enda kanda suurema riski, kui asi väärt on.

Teisalt valivad inimesed seltsi selle järgi, kes neile teenust odavamalt pakub, ja ei pööra kindlustussummale enne tähelepanu, kui õnnetus käes. Suurem kindlussumma tähendaks aga suuremat kindlustusmakset ja seltsile hinnatundlikumast kliendist ilmajäämist.

Kindlustusseltsid ei käi tavaliselt ka lepinguobjekti hindamas. Üks põhjus on kulude kokkuhoid. Teise leiame tänasest leheloost. “Kui vaatate hoonele otsa, kas oskate öelda selle taastamise väärtust?” annab IF Kindlustuse varakindlustuse tootejuht Merko Kimsto mõista, et agendid ei ole kinnisvaraspetsialistid. See annab aga põhjust kahelda ka lepinguis fikseeritud taastamisväärtuse numbrites.

Tavaklientki ei ole kinnisvaraasjatundja. Kahjuks ei loe ta ka lepingu sabas kirbukirjas olevat juttu, kus mainitakse ära “alakindlustamise võimalus”. Seda ei maini sageli ka seltsi esindaja, eriti kui lepingu pikendamises lepitakse kokku telefonitsi ning leping rändab kliendi ja seltsi vahet posti teel.

Lepingu pikendamisel vaadatakse kindlustussummad üle. Aga ikkagi saab klient lõpuks pügada — kindlustusperioodi lõpuks on ehitushinnad kerkinud. Ehitamine kallines I kv võrreldes mullu sama ajaga 7,9%, remondi- ja rekonstrueerimistööd 8,3%. Ehk: juhtub korter näiteks tulekahjus hävima, siis läheb selle taastamine inimesele maksma tunduvalt suurema summa, kui selts talle lepingus kokkulepitud taastamisväärtuse alusel hüvitab.

Kindlustusseltside mugav olesklemine viitab liiga kõrgele aetud kindlustushindadele. Toimetus ei saa seltsidele ette kirjutada, et nad peavad hinnad allapoole laskma. Kasvava turu korral on ka vähetõenäoline, et nad seda teeksid. Üks hea mõju Hansa Varakindlustuse turule tulekul siiski on — oht klientidest ilma jääda paneb senised seltsid oma klientide huvide pärast rohkem muretsema.

Ja kui siis mõni kass veel magades nurru lööb, on hiired läinud…