Koguge taarat, mitte aktsiaid

Praegusel ja ka lähemal ajal on investeerimiseks parim varaklass taara. Koos sisuga. Kellele meeldib limonaad, kellele karge mõdu. Ükskõik, peaasi, et suvele lisaväärtust annaks. Kuna taarahind on konstant, tuleb muidugi tähele panna, et odavamatel jookidel on tarbija jaoks marginaal suurem.

Üldiselt on meil väga vedanud, et börsipessimism suveni ja arvatavalt ka üle selle ulatub. Pole vaja närviliselt hambaid krigistada ja vaadata, kuidas tuhanded teenimata jäävad, võib parem rahulikult suve nautida — maal vanaema juures vikatiga heina niita, saunas ennast kadakavihaga oimetuks nüpeldada või ka oma teadmisi täiendada — lugeda rannas paitava päikese käes investeerimisraamatuid. Rahulikult. Ja vahepeal mõnusalt ringutada, jäätist limpsida. Oeh.

Sest võib uskuda, et kuid kestnud börsimelanhoolia kestab veel.

Mis olukorras me siis oleme? Ühel pool on alla müüdud turud. Teisel pool aga üsna hulk turgudel tugevalt peal istuvaid tegureid, mis aktsiatel tõusta ei lase.

Tegelikult polegi börsid nii väga alla müüdud — kogu maailma börside liikumisi peegeldav MSCI World Index on viimase aastaga kaotanud alla kaheksa protsendi, samasse kanti jäävad ka USA indeksite miinused, Euroopa aktsiaturud on vaid veidi valusamalt pihta saanud. Niisiis, kaotused on endiselt suhteliselt väikesed, justkui oleks tegemist vaid kerge, lühiajalise turbulentsiga, ent lühiajalised näivad praegu olevat vaid üksikutest rõõmusõnumitest tingitud väikesed ostulained. Näib, et investorid loodavad, et kohe-kohe lähevad asjad paremaks. Aga ei lähe, puudub tungraud, mis börsid üles tõstaks.

Majandus jahtub, inflatsioon tõuseb. Intressid juba on madalal, eriti USAs. Rahaprobleemid ja varade mahakandmised jätkuvad, kapitali kaasamine muutub raskemaks. Ettevõtted üritavad kulusid kokku hoida, inimesed kaotavad töökohti, ootused muutuvad negatiivsemaks.

Kust see positiivne tõuge siis lähiajal tulla võiks? Nafta kukub viiekümnele dollarile? Ettevõtted näitavad teises kvartalis uhkeid tulemusi? Nafta hind võib küll tagasi anda, aga mitte drastiliselt ja selle positiivset mõju majandusele tuleks kah oodata. Olukorras, kus raha kättesaadavus on vähenenud, ei saa tõenäolised olla ka ettevõtete kasumikasvud. Ka keskpankadelt pole abi loota — intresside langetamist ei luba üles roniv inflatsioon. See tähendab, et rahakriis kestab edasi ehk enne mõeldakse üheksa korda, kui raha välja antakse. Ja kui raha välja ei anta — kes siis majandust turgutab? Kust aktsiad siis tuge saavad?

Jaa, muidugi, on erandeid, on aktsiaid, mis tõesti on senini ilusti üles rühkinud — paljud väetisetootjad, naftatootjad, aga nendegi ralli näib raugevat ja muidugi on seal kuskil olemas ka aktsia, mis just praegu on täiesti põhjas. Ent kes selle üles leiab? Mitte keegi. Võib tururiski vähendamise eesmärgil harrastada ka jupikaupa ostmist, ent minu meelest pole ka sellega kiiret kuhugi. Aega on, isegi kui turud eriti allapoole ei tiksu (kuigi pigem siiski tiksuvad), ei ole neid ka miski ülespoole sikutamas, mistõttu võib tempot maha võtta ja tulisesse “Äripäeva” börsilehtede lugemisse väikse pausi teha. Muidugi, kui me jälle mõnest aktsiapüssist kirjutame, siis tasuks ikka kohal olla.

Tiheda börsivahtimise asemel võiks hoopis analüüsida oma seni tehtud investeeringuid, tehtud vigu, neist õppida. Kas te ikka käitute alati oma plaanide järgi, ratsionaalselt. Või jooksete massidega kaasa, lasete emotsioonidel otsustada? Aeg vaadata enda sisse ja ennast täiendada. Et siis varsti, olukorra paranedes, jälle investeerima asuda. Targemana. Kasumlikumalt.

Või kui see kõik on juba tehtud ja pilt selge, siis juhhei! Kuuma päikese eest…