Äripäev leiab, et Eestil tekib võimalus teenida välisinvestorite silmis plusspunkte, kui võtab euro varem kindlaksmääratud ajal ehk 2007. aasta algusest kasutusele, seda ilmselt ühena esimestest viimase liitumisringi kümnest riigist.

Rahasüsteemi usaldusväärsus on riigi usaldusväärsus. Varem väljaöeldud tähtaegadest kinnipidamine samuti. Eile kiitis valitsus (taas) 1. jaanuari 2007 koos assisteerivate lisameetmetega heaks, mis on õige ja vajalik samm. Eesti krooni kõvaduse proovikivi — testperiood vahetuskursimehhanismis ERM2 — algas eelmise aasta juuni lõpus, seega tekiks varaseim võimalus euro kasutusele võtta juba 1. juulist 2006 — muidugi siis, kui kroon on ikka selleks ajaks veel piisavalt kõva.

Igal juhul peab Eesti endaga tööd tegema, et täita eelkõige inflatsioonikriteeriumi. Maailmaturu kõrged kütusehinnad ei ole Eesti teha, see on paratamatus, force majeure, sestap tuleb inflatsiooniga “kokku hoida” muude kaupade ja teenuste hindades. Riik saab pidurdada administratiivseid hinnatõuse, kui ei satu liialt hoogu aktsiiside ja keskkonnatasude tõstmisega. Paradoksaalne ongi, et maksu- ja keskkonnatasude tõuse põhjendatakse Euroopa Liidu nõuete täitmisega, samas nende nõuete liiga agar rakendamine seab ohtu euro kasutuselevõtu. Kus jookseb mõistlik kompromiss?

Arvame, et euro tähtaegne kasutuselevõtt on selgelt olulisem eesmärk, ja selle edasilükkumine, nagu hetkel Tðehhi näitel, negatiivne signaal Eesti kohta.

Riigi üld- ja kommertspankade reitingud ei tarvitse enam paraneda (kui langeksid, oleks see lausa must stsenaarium), millega üldine intressitase võib tõusta. Võimalik, et käegalöömismeeleolu tekkides ei püüa riik ka inflatsiooni ohjata ja läheb riigieelarve lihtsama täitmise lootuses maksude ja muude tasude tõstmisele.

Tõsi, Tðehhi lükkas euro vaid ühe aasta võrra edasi, et liituda koos Poola ja Ungariga, ja aasta ei ole just väga pikk aeg. Aga võib juhtuda sama, kui äratuskella helisedes otsustada, et magan veel viis minutit — ja siis järgneb juba totaalne sissemagamine. Aasta võrra Eestist hiljem ehk 2008. aastast on otsustanud euro käibele võtta Läti. Kuid Läti võttis oma raha, lati, kasutusele samuti Eesti kroonist täpselt aasta hiljem. Ajalugu kordub?

Tðehhi näide võib innustada neid Eesti poliitikuid (keda on üksjagu Rahvaliidu ridades), kes soovivadki euro kasutuselevõttu edasi lükata, või panna küsimus protsessi pidurdamiseks rahvahääletusele.

Rahvahääletust korraldada küll vaja pole, sest Euroopa Liidule endale “jah” öeldes öeldi “jah” ka eurole, mis tuleb kohustuslikus korras käibele võtta. Küsimus on vaid ajas ja nn Maastrichti kriteeriumide täitmises.

Iga valuuta kõvadus otsustatakse pärast kaheaastast testperioodi eraldi ja kedagi siin Eesti järele ootama ei pea. Kui oleme valmis, siis miks mitte samm rivi ette.