Kuidas leiutati leivaküpsetamine

On teada, et juba kaugetel aegadel on inimesed oma kõhutäie eest hoolitsemisel tegelenud teraviljakasvatusega. Vanimateks teraviljakultuurideks on nisu ja oder, mida kasvatati juba 9000 aastat tagasi Ees-Aasias (Mesopotaamias, Süürias, Türgis, Jaapanis).

Leivaküpsetamise alguseks loetakse aastat 5000 eKr Esimesi leibu oleks küllalt raske tänastega võrrelda, sest nende valmistamiseks kasutati kogu taime maapealset osa — lisaks teradele ka ohteid, sõklaid, kõrrepuru. Leivas leidus ka liiva, mida lisati teradele nende paremaks jahvatamiseks.

Leiva “küpsetamiskogemus” tekkis juhuslikult. Sellele eelnes pudrukeetmise leiutamine: õue jäetud jahu segunes vihmaveega ning esimene “kört” oligi valmis. Tuletegemise oskusega hakati toorputru keetma. Kui pudrupott üle ajas, küpsesid kuumadel kividel tahked kakukesed. Soojalt maitsesid nad hästi, kuid jahtudes muutusid kivikõvaks.

Õigele leivategemisele pandi alus, kui õpiti tainast hapendama ja saadi kohev küpsetis, mis püsis pehme ka pärast jahtumist. Teine suur samm leivategemise ajaloos oli leivaahju leiutamine.

Paljudel eri rahvastel on oma kindlalt juurdunud leib, kuid neid ühendab see, et nad on saadud teraviljast. Siit ka põhjendus, miks antiikajal oli teraviljal väga oluline tähtsus. Jahu ei ole minetanud oma tähtsust Euroopa rahvaste toidulaual tänaseni. Rohkem leiba kasutavates piirkondades on leiva osatähtsus päevases toiduratsioonis tõusnud vahel isegi 30-50%-ni.

Allikas: eestitoit.ee