Kuidas teha vahet mahlal, nektaril ja mahlajoogil?

 (6)
Kuidas teha vahet mahlal, nektaril ja mahlajoogil?
Foto: Andres Putting

Kas tegu on mahla, nektari või mahlajoogiga, selleks peab tutvuma pakendi märgistusega. Esmase valiku aluseks on eelkõige toote nimetus. Kas valida säilitusainetest prii mahl, pehme smuuti või hoopis lahjem mahlajook?

Teave mahla, nektari ja sarnase toote pakendil peab andma tõest teavet toote olemuse, koostise, päritolu ja muude oluliste tunnuste kohta. Sama nimetusega tooted peavad vastama ühesugustele koostise- ja kvaliteedinõuetele. Siia kuuluvad kõik puuviljadest, marjadest ja köögiviljadest saadud mahlatooted, v.a tomatist valmistatud mahlatooted, millele kindlaid koostisnõudeid ei ole.

Mahl on säilitusainetest vaba

Mahl saadakse puuviljadest, marjadest või köögiviljadest kätte erinevaid tehnoloogilisi võtteid kasutades ning saadud vedelik võib olla viljalihaga või ilma. Mahlas säilib suures osas tooraine toiteväärtus.

Mahl ei tohi sisaldada kuntslikke lõhna- ja maitseaineid ega toiduvärve. Mahlale võib lisada süsinikdioksiidi ja happesuse reguleerimiseks kontsentreeritud või kontsentreerimata sidrunimahla.

Mahla valmistamisel võib maitse parandamiseks kasutada suhkrutooteid (kuni 15g liitri mahla kohta). Sel juhul peab see kajastuma ka toote nimetuses, näiteks märkuste „magustatud“ või „lisatud suhkruga“ abil.

Tarbijale kaubanduses pakutavad mahlad ei tohi sisaldada säilitusaineid. Kui mahla (või kontsentreeritud mahlast mahla) pakendil on märge säilitusainete mittesisaldumise kohta, siis tegelikult pole see põhjendatud — puuvilja- ja marjamahlale ei tohi tootja neid kunagi lisada.

Mahl saadakse kontsentreeritud mahlast, millele lisatakse mahla kontsentreerimisel eraldunud koguses vett. Vajadusel taastatakse tootel lõhn, maitse ning lisatakse viljaliha ja puuviljarakud, mis on töötlemisel eraldatud samast või sama liiki mahlast.

Toote märgistamise ja koostise osas kehtivad mahlaga samased nõuded. Erandiks on toote nimetus, millele lisatakse sõnad „-mahl kontsentreeritud mahlast“, näiteks „õunamahl kontsentreeritud mahlast“.

Purustatud vili ehk smuuti

Smuuti (ingl smoothie) on algupäraselt pärit 1960. aastate Ameerikast ning on segatud, jahutatud, mõnikord magus jook, valmistatud värsketest puu- või köögiviljadest. Tihti lisatakse tootele hulka purustatud jääd, külmutatud puuvilju, mett või külmutatud jogurtit ja teisi lisandeid (soja, roheline tee). Mõned smuutid on valmistatud 100% purustatud puu- või köögiviljadest. Smuuti erineb mahlast niipalju, et selle valmistamiseks purustatakse kogu vili või mari ning püreetaoline vedelik serveeritakse või villitakse pudelisse.

Kauplustes müüdavad smuutid on enamasti saadud mitme puuvilja püreede ja/või kontsentreeritud mahla segamisel. Sisuliselt on tegemist viljalihaga mahlaga või nektariga.

Rammusam nektar ja lahjem mahlajook

Nektar erineb mahladest eelkõige väiksema mahlasisalduse poolest. Mahla ja/või püree sisaldus nektaris on vastavalt puuviljaliigile keskmiselt 25-50%. Selle kogus sõltub puuvilja happesusest. Toodet müüakse nektari nime all ja selle puhul kehtivad nõuded sarnaselt mahlade märgistamisega — ühe puuviljaliigi puhul tuleb esitada nimetuses puuviljaliik (nt ploominektar). Samuti tuleb mahla, püree või nende segu sisaldus esitada samas vaateväljas koos nimetusega „puuvilja/marja sisaldus vähemalt…%“.

Mahlajoogid sisaldavad nektaritest oluliselt vähem mahla. Tegemist on madalama väärtusega toiduga, millele on sageli lisatud kuntslikke magusaineid, paksendajaid, säilitusaineid, lõhna- ja maitseaineid või antioksüdante. Mahlajookide koostis ei ole reguleeritud mahlatoodete koostis- ja kvaliteedinõuetega. Nende märgistamine on reguleeritud märgistamise üldnõuetega. Koduses majapidamises võiks seda võrrelda morsiga.

Allikas: Toiduohutuse büroo