Pealtnägijate kinnitusel on nii mõnigi kord kütusevargustega samas kohas nähtud ka politseiautosid, seni pole ühegi politseiniku osalemine tõestust leidnud.

Hinnanguliselt võib grupeeringute kaudu Eesti tanklatesse jõudva bensiini-, diisli- ja ahjukütuse väärtuseks olla kuni miljard krooni aastas. Selle raha eest saaks kogu Eesti autopark sõita kuu aega.

Kütusevargusi uurinud inimeste andmetel on vaikselt maksustatud mõlemad Eestit läbivad, nii Narva kui Petseri–Orava raudteeharud. Selle vastu pole suutnud midagi ette võtta ka avalikkuse poolt mõjuvõimsaks peetud kütusekaupmehed.

Ühe raudteeharu üle valvab üks, teise üle teine grupeering. Aeg-ajalt jagatakse mõjupiirkondi ümber. Seejuures viitab üks anonüümsust palunud endine kõrge politseiametnik tšetšeenide jõugule kui mõjuvõimsaimale selles vallas. Kohtulahendeid aga pole antud asjas senini.

Äripäeva ajakirjanik vestles Maardu jaamas raudteelasega, kelle kinnitusel niristatakse öösiti pidevalt tsisternidest kütust välja. Rearaudteelased teenivad umbes 1500 krooni kuus ning tema kinnitusel ei tuleks sellise lisateenimisvõimaluseta selle palga peale keegi.

Klassikalisele “katusele” viitavad Maardu politsei andmed, et mõne väiksema kütusefirma omanikku on seoses politseisse pöördumisega ka telefonitsi ähvardatud.

Kütusekaupmeestelt organiseeritud kuritegevusele makstav lõiv seisneb kütuses, mis sõlmjaamades tsisternidest välja pumbatakse. Lukoili jt kütusefirmade rongidest võetakse sageli korraga kümneid tonne.

“Puudujääk, puudujääk, puudujääk, kunagi ei ole nii, et on rohkem,” ütles ASi Lukoil Eesti kommertsdirektor Valeri Makarov. Ta viitas asjaolule, et Venemaal tehases valatakse tsisterni vahel ka enam.

Kui igast tsisternist võtta 500 liitrit, koguneb kogu rongi peale 30 000 liitrit. Mustal turul maksab selline kogus umbes 150 000 krooni.

30 000–50 000 liitri kadumine rongi kohta mahub kütuseärimeeste sõnul veel raudtee-eeskirjadega lubatud, ligi 2 nn transpordikao protsendi piiresse. Seetõttu teatavad kütuseärimehed politseisse vaid suuremate, kümnetesse tonnidesse küündivate varguste puhul.

Ekspedeerimisfirma ASi Triigen töötajate sõnul on kütusevedajad 2-3protsendilise kadumisega leppinud. Teisisõnu, kurjategijatele makstav lõiv on veokuludeks arvestatud ning sellega üritavad sõdida vaid üksikud, nagu Lukoil või Milstrand.

Kurjategijate jaoks on tegemist kõige riskivabama teenimisvõimalusega, viisakatesse piiridesse jääva varastamise korral ei ähvarda neid miski. Kütus niristatakse välja näiteks tsisterni tuulutusklapi kaudu ning müüakse bensiinijaamadesse või talunikele.

Pakterminali juht Aadu Luukas ütles, et kauba tellijale üleandmise põhimõtteid peaks muutma. Temaga sama meelt on N-Terminali juhatuse esimees Sulev Loo, kelle sõnul peaks kaup varguste ärahoidmiseks raudtee poolt firmale üle antama ning deklareeritama firmade enda territooriumil. Praegu ootavad kütuserongid pikalt tollimisjärjekorras ning haruteedel.

Eesti Raudtee kommunikatsioonidirektor Andrus Kuusmann ütles, et kütusefirmad ei suuda ise ronge vastu võtta.

Maardu politseiinspektori Aleksei Fedossejevi sõnul tegeleb ta avaldustega, mis on politseisse toonud Saurix Petroleum, NB Oil, Milstrand ja Lukoil. Fedossejev on kindel, et raudteel kütuse varastamine eeldab kokkulepet raudteelaste ja kurjategijate vahel.

Ta mainis, et on seoses Milstrandi kütusevargusega üle kuulanud kõik ASi Maardu Raudtee töötajad, kes rongiga opereerisid. “Vaatavad sulle ausalt silma ja ütlevad, et ei tea asjast midagi, ometi on selge, et rong ise ei sõida.”

Fedossejev märkis, et Eestis toimuvatest kütuseröövidest tahab filmi teha üks Vene kommertstelejaam, kes on seetõttu Maardu politseinikelt konsultatsiooni palunud.

Paljusid kütusefirmasid teenindava ASi Triigen ekspediitori Nail Sakhapovi sõnul lubavad plommid raudteetsisternidel kaant umbes paarkümmend sentimeetrit üles tõsta. Plomm tsisternidel meenutab jalgrattalukku, kuid selle tross on liiga pikk.

Rongi juurde pääsemiseks on Sakhapovi sõnul vaja pista turvamehele mõni tuhat krooni, mis on tema kuupalk, natuke vedurijuhile, et ta rongi pool tunnikest kinni hoiaks või natuke manööverdaks ning ka jaamakorraldajale või rongi koostajale.

Kurjategijad on leidlikud, Narvas leiti relsside alt kodukootud naftajuhe, mis tuli ainult vaguniga ühendada ja mida mööda kütus jaamast välja voolas.

Sakhapovi sõnul tuleks vargustega võitlemise sissejuhatuseks paigaldada kõikidesse piirijaamadesse korralikud kaalud, mille andmed oleksid ka kütusevedajatele kättesaadavad.

Raudteeametnikud on väitnud, et kütusefirmad kasutavad näiteks Narva piirijaamas kaalunäitude kättesaamiseks raudteelaste hulgas isiklikke sidemeid stiilis käsi-peseb-kätt. Samas määrab Eesti Raudtee nendesamade tollikaalude abil firmadele veotasusid.