Võtame näiteks 09. 01. The Wall Street Journal Europe‘is avaldatud artikli Mart Laari kaalukast pärandist.

Laar ja Euroopa Hongkong

Eestis pole vist kedagi, kes ei nõustuks sellega, et Laar muutis Eesti vabaturu ideede futuristlikuks laboratooriumiks, nagu artiklis kirjutatud on. Kuid mina ja ilmselt paljud teised ei saa kuidagi nõustuda väitega, et siis kui Laar ametisse astus, kasutati Eestis rublasid, et siis, kui kõrvale jätta Venemaalt salakaubana sisseveetud teras, ei kaubelnud Eesti Läänega üleüldse, et inflatsiooninumbrid olid siis kolmekohalised ja et Laari kaheaastase võimuloleku jooksul viidi Eestis sisse valuutakomitee süsteem, kõrvaldati kaubandusbarjäärid alandati makse ja subsiidiume ning et Eesti muudeti Euroopa Hongkongiks.

Kuivõrd Eestis peaks iga täiskasvanud inimene mäletama, et rahareform toimus meil üks kord ja jaanipäeva ajal, mitte aga sügisel, siis tegelikke inflatsiooninumbritel ja kaubanduse liberaliseerimise käigul oleks vist küll kasulik natuke peatuda.

Tõsi, 1992 aasta oli meil kõige suurema hinnatõusuga aasta, kuid hinnatõus pidurdus juba enne valitsuse vahetumist, see on suvel. Kui 1992 aasta jaanuaris kallinesid hinnad ühe kuuga 74% ja juunis 24%, siis oli septembriks oli hüperinflatsiooni aeg üle elatud ja ühe kuu hinnatõusuks jäi siis 7,7%, edaspidi veelgi vähem.

Hoopis arusaamatumana tundub aga jutt kaubandusbarjääride mahakiskumisest. Teatavasti oli 1990. a. alates Eesti ainukesed kaubandusbarjäärid N. Liidu piirivalve ja tolli funktsionäärid kuid mitte Eesti enda tollitariifid ja ekspordi- ja impordikvoodid. Ja kui Vene piirivalve ja tolliametnik Eesti piirilt 1991. a. lõpus ära kadusid, jäid meie väliskaubandust takistama üksnes valuuta ja teadmiste vähesus, mitte aga selleks ajaks kõigi poolt unustatud ja reliktina maksukorralduse seadusesse allesjäänud eksporditoll toorkarusnahkadele, kuigi rebasekasvatusest oli saamas juba minevik. Kuid sellegi tariifi ja veel paar sama mõttetut, kaotas WTO läbirääkimiste käigus ära Koonderakonna valitsus.

Eestis ei taheta millegipärast eriti rääkida sellest, et kaubanduse ümberorienteerumise eest ei olegi me tänu võlgu niivõrd oma esimestele valitsustele, vaid asjaolule, et Eestisse oli kaheksakümnendate aastate lõpuks tekkinud arvu poolest rohkem ühisettevõtteid kui ülejäänud N. Liitu kokku.

Mida aga öelda maksude alandamise väite kohta. Maksukoormus ju Isamaa esimese valitsemise ajal ei alanenud, vaid üksnes ühtlustus ja jaotus ümber. Kui varem maksid inimesed väikeselt sissetulekult tulumaksu väiksema määra järgi kui suurtelt sissetulekutelt, siis edaspidi hakkasid kõik maksma ühesuguse määra järgi. Tõsi, paljudele ei tekitanud see muudatus probleeme, sest hüperinflatsiooniga kaasnenud inimeste sissetulekute kasv oli senise astmete paigututuse aegunuks muutnud.

Ja ega ka 26% maksumäärale üleminek kõigile ettevõtetele õnne õue peale ei toonud, sest varem sõltuvalt kasumi suurusest maksti ettevõtte tulumaksu 15, 23 või 30 protsendi suuruse määra järgi, kusjuures brutokasumist sai tehtud investeeringuid maha arvata. Arvestades ettevõtete selleaegset nigelat olukorda, võib arvata, et keskmine maksustamise tase võis meil siis isegi suureneda.

Sihilik desinformatsioon

Ja nii nagu kubises Laari ametist lahkumisele pühendatud artikkel faktivigadest, kubises vigadest ka Economisti 1999. a. aprilli Eesti valitsusevahetusele pühendatud artikkel. Ja jälle oli rahareformi läbiviijaks Isamaaliidu valitsus, jälle kaotati Isamaaliidu poolt olematud tollitariifid… Ainus muutus, mis värskel kontrollimisel silma hakkas, oli see, et Economistis väideti ka seda, et Isamaaliidu teeneks on hindade liberaliseerimine Eestis.

Kuivad faktid on aga jonnakad. Hinnaseadus, mille järgi Eestis hindade liberaliseerimine toimus, võeti vastu veel Indrek Toome valitsuse ajal ja eelviimase ülemnõukogu poolt. Ilma vabastatud hindadeta ei oleks Eesti ju 1991–1992 a. esimese poole hüperinflatsiooni perioodigi üle elada saanud, seda poleks saanud toimudagi.

Selline vigade kokkulangevus ei saa olla juhuslik. Tegemist saab olla üksnes sihiliku desinformatsiooni ehk iseenda võõraste sulgedega ehtimisega ja selle pärast peaks meil kõigil olema häbi.