Kaks kuud tagasi pakkusin referendumi jah- ja ei-häälte suhteks 60 : 40. Põhjamaade suursaadikud pärisid, mida ennustan. Tookord tundus mulle, et eestlaste enamus pooldab Euroopa Liitu (EL) astumist, kuid toetusprotsent tõuseb vaid pisut kõrgemaks sellest, millega ühinesid soomlased, rootslased ja taanlased.
Tegelik tulemus — kaks poolt ja üks vastu — peaks rahuldama väga paljusid ja peegeldab nähtavasti adekvaatselt olukorda riigis. Meist säilis see pilt, mida meile on meeldinud endast tekitada ja millega teisedki näikse nõustuvat. Rahva enamus pooldab ELiga ühinemist, aga eestlane on tõrksam — ja loodetavasti niisiis oma edaspidistes otsustes täisliikmena kainem — kui keskmine keskeurooplane, kelle toetus kõikus tðehhide 77 ja slovakkide 92,5 protsendi vahel.
Ent kui suve hakul tundus suhe kolm kahe vastu tõenäoline, siis vahepeal levis jah-laste hulgas kahtlus, kas nii paljugi on saavutatav. Tagantjärele targana osutaksin eriti kolmele seigale, mis mõjutasid oluliselt osavõtu- ja toetusprotsenti. Kõigepealt Keskerakonna kongress. Keskerakond on sünnist peale erinenud Riigikogu ülejäänud erakondadest. Nad on suutnud koguda endale teistest arvukama ja andunuma püsitoetajaskonna. Aga veel rohkem on neil põhimõttelisi vastaseid, keda erakonna käitumine võib ärritada aktiivsele vastutegutsemisele.
Keskerakonna kongress ajas inimesed välja hääletama
Kas oli tegemist Edgar Savisaare väärarvestusega või mitte, aga jaburaks läks too Tartu kongress kätte küll. Esimees soovis istuda üheaegselt nii jah- kui ka ei-toolil. Kongress hääletas enda ELi liitumise vastaseks. Värskelt valitud juhatuse enamus aga teatas, et too otsus ei ole otsus ja nemad tahavad ikkagi Euroopasse. Tahes-tahtmata ajas Riigikogu kahel viimasel valimisel enim hääli saanud erakonna säärane tsirkus paljud ELi pooldajad ärevusse. Ja kartus, et “asi võib käest ära minna”, suunas kodus-istuda-eelistanud tõehetkel urnide juurde. Teine seik mõjutas eelkõige kahtlejaid. Juunis-juulis võis mõnelegi tunduda, et ei-liikumine astub ühte jalga ja neil on siiski arvestatav kava, kuidas Eesti tuleb toime EList välja jäädes. Et mida enam ei-leeri liidrid sõna said, mida isemeelsemalt nad oma kummalisi vastuargumente esitasid ja katteta tulevikuvisioone visandasid, seda kergemaks muutus mõtlevatel kõhklejatel kõhklustest vabaneda.
Üks seltskond oli kompromissitult kõige vastu. Põhiseaduse § 1 ehk iseseisvus nende — ja ainult nende — tõlgenduses tõsteti tähtsamaks kui riigi majanduse käekäik, rahvusvahelised suhted ja julgeolek. Teine seltskond nõudis viivitamist. ELi läheme Eesti tingimustel kunagi tulevikus, kui oleme jõukaks saanud. Kolmandad tõotasid ei-ütlejatele kõike, mida hing mõistab ihata: eestluse traditsiooniliste väärtuste säilimist, madalate maksudega liberaalkapitalistlikku Ameerikat, kõrgete pensionidega sotsiaalheaolu Põhjalat.
Majandusteadlane Ivar Raig lubas Eesti muuta majandustiigriks, kelle koostööpartneriteks saavad Euroopa naabrite asemel USA, Singapur, Hiina, Uus-Meremaa, Tðiili ja EList lahkuv Suurbritannia. Ta vaid unustas väikese tühiasja: nimelt pole ükski tema nimetatud riik tundnud huvi erisuhete vastu Eestiga ega plaani tekitada Euroopasse ELi kõrvale teist majandusühendust.
Ajastatud propaganda aitas tulemusele kaasa
Ajaloolane Martin Helme tunnistas ELi ebademokraatlikkuse ja korruptsiooni musternäiteks. Praost Andres Mäevere leidis, et tänapäeva Euroopa on antikristlik ja Eestit tuleb sealse saasta eest hoida. Keeleteadlane Martin Ehala ajas nimme segi Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu, et hirmutada eestlasi kahe riigikeelega. Lastearst Adik Levin osutus eriti kavalaks: kuna endised sotsialistlikud maad Poolaga eesotsas viivad ELi majandusliku kollapsini, liitugu Eesti alles siis, kui vaesed riigid hakkavad põhjast välja tulema ja lobi jälle paksem.
Kolmas põhjus, miks jah-ruutu sai rohkem riste, kui neid mõne kuu eest paistis, oli ajastatud propaganda, mis võttis viimasel kuul üles säärased tuurid, et sõnum — olgu poolt- või vastugarneeringus — ei jätnud puudutamata vististi ühtegi kodanikku. Tõenäoliselt ei ole meie ajaloos olnud teist kolme-nelja nädalat, kus Eestit oleks külastanud nii arvukalt presidente, peaministreid, volinikke ja muid tähtsaid ninasid, kõigil huulil manitsus: “Langetage arukas otsus — kaalul on rahva tulevik.” Lisatõuke andis teadasaamine, et enamik ühiskonna ärksamat poolt toetab avalikult liitumist.
Võib-olla mindi liialegi. Võib-olla sai nii mõnelgi mõõt täis ja jah- või ei-ütlemise asemel läks mees metsa seenele. Siiski oli tulemus vaeva väärt. Ja tagab konsensuslikult laia põhja Eesti asja lõimutamiseks Euroopa asjaga.
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
