Lõimumise-miljonid lendasid tuulde?
Kas mäletate mõne aasta tagust reklaamikampaaniat “Palju toredaid inimesi?” Täna mõjuks selline lause R-Kioskis või Hugo Bossi poes noosi võtvate noorte piltide all enam kui irooniliselt.
Kas nende noorteni on jõudnud lõimumispoliitika, mille üheks eesmärgiks on Eesti riigile lojaalse elanikkonna kujunemine?
Huvi eesti keele õppimise vastu imeväike
Eesti keele õppe sihtrühma suurus on 251 000 inimest, neist 27 000 vajaks seda oma ametikoha järgi ning ainult 7000 oleks valmis keelt õppima. Sellised on arvud. Kui 2002. aastal arvas 44 protsenti noortest, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu, siis kolm aastat hiljem aastal arvas nii juba 56 protsenti. Ka need on arvud.
“Meie integratsioonipoliitika oli algusest peale üks suur bluff. Seda esitleti maailmale eduloona, mida oli vaja ELi ja NATO-sse saamiseks,” arvab Audentese Ülikooli õppejõud, endine suursaadik Venemaal Mart Helme. Ega seal sisu pole, sest ega üksnes keeleõpe pole integratsiooni sisu ning läbikukkumise on taganud ka läänepoolsed nõunikud, sest “neil ei toimi selline integratsioon, seepärast ei toimi see ka meil.”
“Integratsiooni eesmärk on moodustada ühiskonnast tervik, kuid tegelikult pole tehtud midagi, muutmaks inimeste mõtteviisi,” selgitab Nikolai Stelmach, kes sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras üheksa aasta eest ning teab, millised tunded valitsevad venekeelsete eestimaalaste seas. Ta on ka Tallinna linnavolikogu liige, Isamaa ja Res Publica Liidust.
“Täna on paljudel tunne, et nende roll siin riigis on ainult tööd teha ja makse maksta ning sealjuures vait olla. See on probleem.”
Stelmachi sõnul jälgis enamik venekeelseid inimesi eelmise nädala sündmusi kõrvalt, vaadates, kuidas riik käitub. Kahjuks oli see käitumine nende arvates ülbe ning inimeste arvamusest ei hoolitud, nendib Stelmach.
Kahe meteoriidi kokkupõrge
“See oli kui kahe meteoriidi kokkupõrge — läheneti, läheneti, toimus kokkupõrge ning nüüd eemaldutakse teineteisest,” võrdleb Stelmach kahe kogukonna suhteid enne ja pärast Tõnismäe sündmusi.
Helme hinnangul ei saa lõimumine olla ainult vabatahtlik ning tundes venelasi, peavad nad lugu neist, kes ajavad asju kindlakäeliselt. “Kes ei taha kuulda võtta, see peab tunda saama,” illustreerib ta vanasõnaga, kuidas peab tegutsema.
Filosoofiharidusega Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Tanel Mätlik, kes on lõimumistemaatikaga tegelenud ligi kümme aastat, kuulab mõtlikult küsimusi integratsioonirahade kasutamise ning integratsiooni edukuse kohta.
“Ükski integratsioonipoliitika ega projekt ei suuda katta kogu ühiskonda,” sõnab ta. “Meil on sel aastal kasutada viis miljonit krooni, et saata 2300 last keelelaagrisse, aga meil on 38 000 vene last,” toob ta lihtsa näite.
Küsin, kas ta oskaks kohe öelda paar asja, mis on tänu integratsioonipoliitikale saavutatud. “Täna on olukord selline, et gümnaasiumilõpetajate seas on vene noorte kõrgkooli pääsemise protsent kõrgem kui eestlaste hulgas. Teiseks on naturalisatsiooni teel kodakondsuse saanud inimeste arv,” kõlab vastus.
Täna küsitakse, miks pole poliitika tulemusi andnud
Kui 1998. aastal küsiti, miks on lõimumispoliitika vajalik, siis täna küsitakse, miks see pole tulemusi andnud, jätkab Mätlik.
Rahast rääkides. Sihtasutuse juhataja sõnul on kuni tänavuse aastani nende käsutuses olnud rahasumma ületanud 400 miljonit krooni. Raha pärineb kahest allikast — riigieelarvest ning välisabist, pärast Euroopa Liitu astumist valdavalt Euroopa Sotsiaalfondist. Iga projekti lõpus toimub selle sisuline hindamine. 2005. aastal tehti riikliku programmi vahehinnang. Samuti vajab eelmise nädala sündmuste taustal ülevaatamist uus strateegia aastateks 2008-2013.
“Meie-tunde tekitamine. Ajaloo ning ühiskonnaõpetuse tase venekeelsetes koolides. Seni oli küsimus, kas keel või meel. Tegelesime peamiselt keelega, kuid mõlemad on tähtsad,” loetleb Mätlik, mida tuleb strateegias arvestada. Samuti on oluline luua venekeelne telekanal.
Mätlik arvab, et integratsioonipoliitikat on vara maha matta. “Kui 26. aprilli õhtul oleks kogunenud rahvusraamatukogu juurde 20 000 inimest, siis ma ütleksin, et integratsioonile kulutatud rahad on tühja läinud,” leiab ta olukorras ka positiivset. “Eestlaste hoiakud kohalike venelaste suhtes sõltuvad üks-üheselt Venemaa suhtumisest Eestisse. Paistab, et oma käitumisega soovib Venemaa kohalikele venelastele halba,” tõdeb Mätlik. Võib-olla ongi nii leitud lõimumise suurim vaenlane. Lõimumisele läheb tänavu ligi 100 miljonit krooni
Tallinna turvalisus- ja integratsiooniameti kuulsusetu lõpp
2001. aastal loodi Tallinnas turvalisus- ja integratsiooniamet, mille ülesandeks oli muuhulgas integratsiooniprogrammi teostamine.
Tallinna linnakantselei sisekontroll avastas aga ameti eelarve raha sihipäratu kasutamise. Selgus, et Ühendatud Rahvaparteisse kuuluva abilinnapea Leivi Šeri kureeritud ametile ettenähtud rahast jõudis ligi pool ÜRPga otseselt või kaudselt seotud mittetulundusühingute kätte.
Kaitsepolitsei asus turvalisus- ja integratsiooniameti segaseid rahaasju uurima 2001. aasta novembri lõpus.
Lõpuks mõistis kohus nii Leivi Šeri kui ka ameti endine juhataja Galina Pantšenko ametikuritegudes õigeks kuriteo koosseisu puudumise tõttu.
Alates 1. märtsist 2002. aastal kaotati turvalisus- ja integratsiooniamet ning rahvussuhete ja ühtse integratsioonipoliitika väljatöötamisega seotud ülesanded jagati laiali Tallinna haridusameti, Tallinna kultuuriväärtuste ameti ning Tallinna spordi- ja noorsooameti vahel.
Poliitika sisu jäänud sageli mõistmatuks
Integratsioonipoliitika ei ole kindlasti läbi kukkunud. Kuid pole saladus, et selle sisu mõistmisega ei ole poliitikud sageli hakkama saanud. Tegemist on siiski protsessiga, mille puhul ei saa väita, et nüüd on integratsioon valmis. Samuti ei saa selle oodatav või eeldatav tulemus olla, et näiteks venelastest saaksid eestlased, või et nad mõtleksid kõik kuidagi ühte moodi. Sellest tulenevalt on ka palju möödarääkimisi.
Kui midagi on integratsioonipoliitikas tõsiselt puudu jäänud, siis see, et integreerimist multikultuursesse ühiskonda vajab nn eesti enamus samamoodi kui nn venekeelne vähemus. Paraku käsitletakse seda aga sageli kui vaid ühepoolset protsessi ja sealt on alguse saanud ka tagasilöögid.
Selle tulemusena räägivad ja mõistavad paljud Eesti ühiskonda nii, et “meie” on head eestlased ja “nemad“ — halvad venelased. See aga ei ole platvorm, kust saab konstruktiivselt edasi minna ja rääkida integratsioonist. Riik pööras liiga vähe tähelepanu ühisele ideele, mis liidaks kogukondi ja mis oleks aluseks dialoogile.
Pronkssõduri viimine oli päästik tunnetele
Vello Pettai
TÜ politoloogia osakond, võrdleva poliitika professor
Kindlasti ei ole integratsioonipoliitika tühja läinud. Me räägime tegelikult mõnesajast inimesest, kes linna vahel märatsesid.
Integratsioonipoliitikal on kolm tasandit. Keele-kultuuri tasandiga ning poliitilis-õigusliku tasandiga on asjad paremini läinud. Sotsiaal-majanduslik tasand on jäänud aga minu arvates tagaplaanile.
See peegelduski nendes noortes, kelle südames pole lootust, kes ei tunne end siin võrdsena. Pronkssõduri äraviimine oli kui päästik, mis lasi tunded valla.
Uuel rahvastikuministril Urve Palol on integratsiooni alal suur tööpõld ees.
Mina küll ei kannaks senist integratsioonipoliitikat maha, peaksime julgelt edasi minema.
Taust
• 1998. aastal loodud Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus tegutseb 1999. aastal Vabariigi Valitsuse vastu võetud programmi “Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007” alusel.
• Selle aasta lõpuks võetakse vastu uus programm aastateks 2008-2013.
