Klassikalisi seifimuukijaid, kelle elegantsetes mustades kinnastes näpud nokitseksid lahti keerulisemadki lukud, võib veel näha vaid filmides. Praegused kurjategijad valdavad vaid brutaalset lahtikeevitamist. Ometi moodustasid seifiavajad ehk medvežatnikud, nagu neid vene allilmas kutsuti, omaette, kurjategijate kambas eriti kõrgelt hinnatud seltskonna. Iga nende käik panka sarnanes tõepoolest karuküti käiguga koopasse. Sealt ei pruukinud enam tagasi tulla. Õigemini, võis väljuda rauduskäsi.

Kes kavandab klassikalist pangaröövi — mitte panga pankrotti, vaid seifi lahtimuukimist — peaks arvestama, et ka vanglates istub veel vaid üksikuid asjatundjaid.

“Klassikalisi mõnusaid vargaid enam üldiselt ei ole,” ei saa Ämari vangla direktor Gunnar Bergvald kuidagi aidata. “Peale on kasvanud noorte narkomaanide põlvkond, kes heroiinidoosi raha saamiseks löövad vanainimesele haamriga pähe.”

Kuldsete kätega meeste kadumises on Bergvaldi meelest süüdi kutsehariduse üleüldine allakäik. Ta meenutab, et aastaid tagasi võis nende vanglas veel istuda korraga viis seifimuukijat. Nad täiendasid oma oskusi kogemuste vahetamise kaudu. Medvežatniku ametit ei ole loomulikult võimalik õppida üheski koolis. Oskused antakse edasi nii, et meister võtab endale õpilasi. Kui oled juba 2-3 seifiga kinni kukkunud, siis võib seda pidada halvaks reklaamiks. Üksteise karistusregistrit tuntakse hästi.

“Mõned on omale seifidega kõva kapitali teeninud,” räägib Bergvald. Nad on miljonid kokku kraapinud. Istuvad nüüd vaikselt selle otsas. Seifimuukijaid ei tunne laiem avalikkus seetõttu, et kuigi tegemist on väga osavate meestega, riskivad nad üsna märkamatu koodeksiparagrahviga: salajane vargus. Nii ei paista nad tavalise varastearmee hulgast silma.

Kahtlemata on neid muust kurjategijate massist eristanud üks asjaolu: nad on väga andekad inimesed.

Prokurör Heino Tõnismägi mäletab nõukogude ajast juhtumit, kus prokuratuuri toodi seifi avamiseks vanglast nn asjatundja.

“Vasara lukuga läheb 18 sekundit,” räägib Bergvald.

Ringküsitlus medvežatnikute ausate kolleegide ehk legaalsete lukuavajate hulgas annab palju halvema tulemuse, 2 minutit. Kuid neil ei ole ka kiire.

Medvežatnikute nn defitsiidi tõttu ei jääks klassikalist seifiröövi kavandavatel meestel muud üle, kui küsida abi paarist seifide avamisega tegelevast firmast, Lukuabist või mujalt, mis tähendaks enam-vähem kindlat sissekukkumist.

Ja on veel üks variant. Minna seifikuninga Jüri Žuravljovi jutule Kopli kanti. Jüri telefoni teavad peast vist kõik Tallinna lukuvanad. Kuid see oleks tühi käik. Jüri ütleb, et kuigi temalt on kriminaalid abi palunud, pole ta neile vastu tulnud. Ei kavatse ka edaspidi tulla.

“Lõppkokkuvõttes tulevad nad siia abi küsima,” muigab Jüri, kui räägib ka oma kolleegidest, seife hooldavatest lukusseppadest.

39aastase staažiga seifiasjatundja Jüri töökoja hoov näeb välja nagu pankuri õudusunenägu. Täis tühje, avatud uksega seife. Tillukesed seifid. Nõukogude-aegsed pangakapid. Peaaegu inimesekõrgused, raskete kullatud ilustustega luksuslikud rahakapid. Massiivsed terasest puitimitatsiooniga seifid. Riidekapi-suurused ränkade ustega hiigelmonstrumid. Lukud ootavad parandamist ja kapid ise restaureerimist. Jüri käest läbi käinud kallimate juhtumite kataloogifotode järgi võiks öelda, et tegemist on antiikmööbli, mitte seifidega.

Jüri puistab seifide hingeelust lugusid nagu käisest. Kunagise Tartu Panga eestiaegse seifi avamisest nõukogude ajal, kust välja ilmunud suured sularahakotid lihtsalt katlamajas ahju aeti. Seinaseifidest, mida nüüd leitakse kunagiste komparteilaste suvilatest remondi käigus. Ta räägib seifidest, mida ei saa avada ka lahti keevitades, ja lukusüdamikesse pandud graniiditükkidest, mis muukija pingutused nurjavad.

Jüri kapis lebab piuksuvaid, koodidega mehhanisme ja rattakesi, mis toovad silme ette filmi “Briljantkäsi”.

Kui tavaline inimene korraliku seifi ostaks, poleks tal sinna enam suurt midagi panna. “No oma 40 000–50 000 kroonist hakkab õige seif.”

Poes müüdavaid rahakastikesi või seifikesi nimetab Jüri üleolevalt “kilukarpideks”. “Mina olen üldse kokku seife lahti teinud… no oma kümme tuhat.”

Nõukogude ajal töötas Jüri katsemehaanikatehases Teras. Siis hooldas ta ka riigipanga varakambrite ja seifide lukustussüsteeme. Tema põhileiva moodustasid kümned tuhanded riigiasutuste seifid, mille võtmeid aeg-ajalt ära kaotati.

Jürilt võtab ameti üle poeg. Nii on lootust, et vähemalt legaalsete seifiavajate elukutse ehk välja ei sure.