Kui seda pole või omatakse strateegiat ise oma tooteid turundada, siis on omamärgi toodete tootmine Venelaine sõnul lühiajaliste eesmärkide tagaajamisel tehtud viga.

"Ainult või suuremas osas private label tootega pole võimalik tootjal jätkusuutlikku äri edendada, sest alati leidub kuskil keegi, kes oma ülejäägi on nõus alla omahinna private labeli märgi alla ära andma," selgitas ta.

Seega ei ole tootjal põhjust private label toote üle rõõmu tunda. "Kuid ka tarbijal ei maksa uut kaubaketi märgiga toodet nähes rõõmust lakke hüpata," lisas ärijuht. "Mõnda aega võib nn omatoode olla tänu kunstlikult madalamale juurdehindlusele riiulil küll odavam, kuid seda vaid nii kaua, kuniks eksisteerib ka tugev tootja kaubamärgiga toode."

Üldiselt peaks siiski kehtima põhimõte, et mida lihtsam ja ühetaolisem toode, seda lihtsam on sisse tuua private label – näiteks kilepakipiim. "Kaubanduskettide omatooted on toote ja kaubamärgi omavahelise tasakaalu otsimine ja võitlus – kumb on tähtsam, kas toode või bränd. Kas tuntud kaubamärgi alla võib koondada suvalisi tooteid? Ehk teatavas mõttes testitakse tarbija mõtlemisvõimet või võib ka öelda, et kasutatakse ära selle puudumist," rääkis Venelaine.

"Analoogilisi näiteid võib leida palju ka mujalt, kus mingil alal tuntuse omandanud tootja otsustab kleepida oma logo ka 100% alltöövõtja poolt valmistatud teistsugusele kaubale. Nii et alltöövõtu kasutamine oma kaubamärgiga toodete müügiks pole midagi jaemüüjale ainuomast."

Iga väiketootja ja seega ka tema kaubamärgi väljasuremine tõstab lõpuks hindu – see on Venelaine sõnul loodusseadus. Jaemüüjal aga tasub alati mõelda, et kas tarbija ikka tahab labidast lihani poes sama kaubamärgiga anonüümseid tooteid näha.

Tallegg toodab ainsa keti kaubamärgi tootena Selveri kanamune. "Seegi pole klassikaline private label, sest Selver pole kogu pikaajalise koostöö vältel kordagi tootjat vahetanud ja tarbija teab hästi, et need on Talleggi munad," ütles Venelaine.