Me valimegi projekte — ja tammume paigal

Eestis käib pidev jalgratta leiutamine. Ja veel enne kui prototüüp on katsetamiseks valmis, võtab koha sisse uus leiutaja ja saadab eelkäija tehtud mudeli prügimäele. Asjata on tehtud tööd, raisatud aega ja raha, aga sõitma me ei pääse ja liigume ikka edasi jalgsi. Eelmine nädal andis selle kohta järjekordse näite: tuli uus haridusminister, keskerakondlane Mailis Reps, kes andis tagasikäigu kõigile eelkäija, respublikaanist ministri Toivo Maimetsa algatustele.

Olen sada protsenti nõus kolleegi Raimo Ülaverega selles, et võimule peab saama parim meeskond, seda nii riigi kui kohalikul tasandil, ning selles, et see meeskond peab ka vastutama oma tegude eest. Ainult et selle saavutamiseks pakutud teed — projektipõhised valimised — pole mõtet seadustada, sest see käibib meil selletagi.

Me valimegi inimesi selle järgi, mis on nende erakonna projektis ehk valimisplatvormis kirjas, ning loodame, et nad pääsevad oma projektiga Toompeale ja oma lubadused ka täidavad. Valimisliitude lubamine põlistab projektipoliitika ka omavalitsustes.

Toompeale jõuavad valijate meelest parimad, st ikkagi mitu projekti, ja täiesti erineva sisuga. Võtame või Keskerakonna oma astmelise tulumaksuga ja Reformierakonna tulumaksu alandamisega.

Ükski erakond pole nii populaarne, et omal jõul võimule tulla ja ise oma projekti ellu viia. Ikka ja jälle sünnib koalitsioon ühes või teises kombinatsioonis.

Ja omakorda selle projekt ehk koalitsioonilepe on juba partnerite projektide kompromiss — lahjendatud variant igaühe tegevuskavast. Või pigem kompott, sest igaüks üritab sellesse toppida oma lubaduste maksimumi.

Ükski koalitsioon ei ole vastu pidanud valimistest valimisteni. Vahepeal vahetub koalitsioon või mõni partner vahetatakse teise vastu välja ja tants algab otsast peale — sünnib kompromissprojekti kompromissprojekt.

Võib-olla polegi kompromissprojektid ja nende täitjate lühike võimuaeg kõige suurem õnnetus. Neist lõpututest reformidest, mida iga uus koalitsioon ja nende ministrid ametisse astudes välja hakkavad töötama, jõutakse vaid murdosa käivitada.

Niimoodi on kahju väiksem — iga uus reformikava on nagunii eelmise reformikava vastand ja pööraks algatatu pea peale.

Haridus on vaid üks valdkond, kus iga uus minister hakkab tegema omamoodi haridusreformi ehk lükkab käima oma projekti.

Samamoodi on lood teisteski valdkondades. Näiteks üks majandus- ja kommunikatsiooniminister, Meelis Atonen, tahab riigiettevõtted erastada. Teine, Andrus Ansip, ei taha sellest kuuldagi. Ei aita isegi see, et alguses oli üks projekt, Reformierakonna oma, mis toetas riigiosalusega ettevõtete müüki.

Ainus järjepidev tegevus tundub olevat eelkäijate töö ringitegemine. Arengut ei toimu, tammume paigal.

Lepime eesmärkides kokku ja valime meeskonna, kes pakub välja parima taktika selle “ühisprojekti” elluviimiseks, seab kindlad ülesanded, kindlate tähtaegade, täitjate ja vastutajatega. Siis ehk pääseme lõpuks ka kiiremini liikuma.

Kahjuks paistab seegi utoopiline idee olevat. Sellele “ühisprojektile” olime paar aastat tagasi üsna lähedal — ühiskondlik kokkulepe oli selle nimi. Jõuti allkirjastada üks all-lepegi, mis muu hulgas käsitles haridust. Nüüd aga ei tunne isegi Ühiskondliku Leppe Sihtasutus oma hoolealuse vastu huvi.