Tsitaat Aliise Moora raamatust „Eesti talurahva vanem toit“:
Kunagi väärtustatud toiduvalikuga on toimunud mõned muutused. Või ja leib, täitsa olemas meie toidulaual. Pekisöömine on võrdsustatud enesetapuga. Huvitav, mida eskimod loomsete rasvade kahjulikkusest arvavad? Meid kui mesinikke huvitab mee käekäik. Ametlikult on mesi jätkuvalt toiduaine ja meepurgil on keelatud isegi vihjata tervistavatele omadustele. Sisuliselt on suhkur tõrjunud mee magustoiduna toidulaualt.

Rafineeritud suhkur tekitab sõltuvust, nagu ka tubakas, alkohol ja narkootikumid. Ükskõik millisel kujul seda manustada — lusikaga suhkrutoosist või varjatult toidu ja joogiga. Rafineeritud suhkrut leidub peaaegu kõikides pool- ja valmis toiduainetes. Igasuguse sõltuvusega kaasnevad probleemid. Üheks tagajärjeks on ülekaalulisus ja sellest omakorda muud valukohad füüsilisel, emotsionaalsel ja vaimsel tasandil.

XV sajandil oli suhkur ligi 10 korda kallim meest. Renessansiaja Euroopa tarbis suhkrut 1 teelusikatäis inimese kohta aastas. Tänapäeval on vastupidi, mesi on ligi 10 korda kallim ja tundub olevat luksuskaup. Õnneks aga võib viimastel aastatel täheldada positiivset trendi, meest hakatakse taas üha enam lugu pidama.

Meemesilaste korjatud õie- ja lehenektar, millest valmib mesi, on inimorganismile lihtsasti omastatav ja mees on väga palju kasulikke aineid. Grupp Hispaania teadlasi eesotsas Rosa Ana Pereziga leidsid, et mees leiduvad antioksüdandid käituvad nagu „raipesööjad“, eemaldades organismist vananemist ja kulumist põhjustavaid ebapüsivaid hapnikuradikaale. Ilmselt annab see selgituse, miks mett on juba aegade hämarusest hinnatud kui tervise, nooruse ja pika ea eliksiiri.

Ikka ja jälle küsitakse: “Mis teie uus toode on?“ Nii mõtlevad tootjad järjest uusi tooteid välja ja tarbijad ei suuda enam selles virvarris tõeliselt head ja püha leida. On palju uusi tooteid, aga midagi võiks olla jäädavalt püha: rukkileib, või, mesi ja pekk, äkki tulevad külalised.