Mehed, kes teevad ise elektrit
Viimastel kuudel sõtkuvad Enno kodutanumat nii kallid maasturid kui päevi näinud Moskvitðid, sest hüdroelektrijaama rajamise ideest lummatud ettevõtjad tulevad nõu küsima.
Enno hinnangul suudaksid jõed anda 2–3% Eesti iga-aastasest energiavajadusest.
Energiaseadus kohustab Eesti Energiat ostma iga kilovati taastuvatest allikatest toodetud elektrit ning maksma selle eest 90% põhitariifi tasust. Enno juhtimisel Põlva maakonnas Saesaare, Leevaku ja Räpina hüdroelektrijaama majandav OÜ Generaator teenib aastas l,6–2 miljonit krooni tulu, sest energiamonopol maksab iga võrku edastatud kilovatt-tunni eest 81 senti. Enno keeldub avaldamast Generaatori kasumit, sest tahab vältida Eesti Energia ärritamist, kes Enno sõnul taotleb taastuvenergia eest makstava tasu vähendamist 60 sendile. “Teen rentaablit äri ning laiendan ettevõtet,” lausub ta.
Generaatori viis töötajat saavad kuus palka keskmiselt 4000 krooni, mis jääb riigi keskmisele ligi 500 krooniga alla, kuid on Kagu-Eestis kõva sõna.
Enno osaleb Põhja-Eestis OÜs Generaator E&K, mis majandab Kotka ja Kunda elektrijaama ning kohe-kohe paneb käima Jändja hüdroelektrijaama. Hüdroelektrijaama taastamine tasub ennast ära vähem kui kümne aastaga.
Esimese tööstusliku energiaallikana Eestis XIII sajandi algul vesiveskites kasutusele võetud hüdroenergia meelitab tänast eestlast kahel põhjusel: ühed soovivad soodsate tariifide tõttu rahalist tulu teenida, teised ihkavad võita sõltumatust monopoli hinnapoliitikast.
Tartumaa mees Vello Ots üritab tulu teenimiseks Järvamaal Pärnu jõel käima panna Laupa piiritusevabriku turbiini, kuid takerdub keskkonnakaitsjate vastuseisule. “Keskkonnakaitsjad on vastu Laupa paisu renoveerimisele ja veetaseme tõstmisele, viidates üleujutamisest tulenevale keskkonnakahjule,” räägib Ots. “Nad ei taha aru saada, et tegemist pole uue paisu rajamisega, vaid vana veetaseme taastamisega.”
Ots kinnitab, et ligi 100 meetri laiust Pärnu jõge tema üritus ei kahjustaks. Ta osutab, et 200 aastat tagasi oli Laupa mõis eesrindlik ettevõte, kus lisaks elektriturbiinile töötas kohalik kitsarööpmeline raudtee ning mõisa asjaajamine oli telefoniseeritud.
Edukas Järvamaa ehitusettevõtja, kes tagasihoidlikkusest nõuab anonüümsust, kavatseb püstitada elektriturbiini Prandi jõele oma kodumajapidamise varustamiseks.
“Olen 50aastane mees ja mõtlen, kuidas pensioniga toime tulla 70aastaselt, kui ehituses ja äris peaks õnn selja pöörama,” räägib mees. Ta ostis kolm aastat tagasi vesiveski, mis asutati 150 aastat tagasi. “Poolikuid veskikive tuleb maa seest välja igalt poolt, kuhu kopa sisse lööd,” jutustab ta.
Mehe unistuseks on rajada endale Türi linnast kümmekonna kilomeetri kaugusele oaas, kus sõltumata Eesti Energia heitlikust hinnapoliitikast rahulikult vanaduspäevi veeta. Ta avaldab veendumust, et suudab vanast veskist 4–5 kilovatti elektrienergiat välja pigistada, mis tema hobitalu vajadused rahuldaks. “Väga täpset sagedust mitte nõudvale osale majapidamisest olen suuteline elektroonika üles ehitama,” lausub ettevõtja. “See on elustiil, sest maaelu näib mulle äraütlemata vaheldusrikas.”
Voldemar Enno isiklik majapidamine Peril majandab juba paarkümmend aastat elektri eest maksmata, sest tema väike turbiin jahvatab ahtakese Orajõe veest 3–4 kilovatti elektrienergiat aastas.
Enno müüb koduse elektrijaamakese voolu Eesti Energiale, kellega toimub tasaarveldus. Põhimõtteliselt oleks võimalik majapidamist ka otse turbiinist toita, kuid nii väike üksus pole suuteline hoidma ühtset sagedust ning tagama varustuskindlust. Ainult oma turbiinile lootes võivad näiteks elutoa lambipirnid läbi põleda, kui köögis ootamatut tuli ära kustutada, selgitab Enno. “Nii väikese jaama tarbeks ei tasu elektroonikat soetada, samuti jääb suur osa vee energiast kasutamata,” lausub ta.
Eesti Energiaga kahasse suurejoonelise taastuvenergiat propageeriva Rohelise Energia projekti käivitanud keskkonnakaitsjad seisavad hüdroelektrijaamade asutamisele pigem vastu. Rohelise Energia projektiga ühinenud klientidelt saadud rahaga finantseerib Eesti Energia Linnamäe hüdroelektrijaama taastamist ja Eestimaa Looduse Fondi.
“Hüdroelektrijaamadega säästame õhku, kuid saastame floorat,” ütleb ASi KTK Overall juhatuse esimees Andres Haamer, kes kuulub Eestimaa Looduse Fondi nõukogusse. “Paisjärved ei loo sageli looduslikult kaunist kohta, sest vesi kipub neis roiskuma.”
Kui põletustehnoloogia sisaldab piisavalt häid filtreid, siis paisatakse õhku vähe saasteaineid, mis on hüdroelektrijaamadest kasulikum, selgitab Haamer.
“Elektrienergia on suhteliselt primitiivne nähtus,” räägib Haamer. “See energia, mis raiskab vahendeid, peab kaduma. Kümne aasta pärast omame tõeliselt alternatiivseid allikaid. Meie aju töötab ju näiteks vooluvõrku lülitamata.”
Samas ei oska Haamer nimetada, millised allikad vee, tuule ja põletuskatelde energia välja vahetavad.
Seadusest tuleneva ostukohustusega Eesti Energia talub väikeseid elektritootjaid ebamugava paratamatusena. “Me ei saa rääkida tõsisest partnerlusest, sest väikestel tootjatel pole Eesti Energia ees mingisuguseid kohustusi,” ütleb ettevõtte alternatiivenergeetika osakonna juhataja Martin Kruus.
Kui Eesti suurim tootja AS Narva Elektrijaamad peab tagama suure tootmisreservi, et tagada riigi varustamine elektrienergiaga eriolukordades, siis väiketootjatel nn bilansikohustust ei ole. “Kui tahan, siis toodan, kui ei taha, ei tooda,” selgitab Kruus. “Eesti Energia maksab neile elektri eest ligi kaks korda kõrgemat hinda ja peab samal ajal investeerima ka varustuskindlusesse, mida väiketootjad ei tee.”
Samal ajal taastab Eesti Energia 33 miljoni krooniga Jägala jõel Linnamäe hüdroelektrijaama, et oma ärivaldkonda laiendada. “Mõne aasta pärast oleme Euroopa Liidus, kus taastuvenergia kasutamine seisab suhteliselt heal tasemel,” räägib Kruus. “Tahame selleks ajaks omada kogemust.”
Pole välistatud, et Linnamäe jaamaga saadud kogemused kuluvad energiamonopolile marjaks ära, et kaasa rääkida 2003. aastaks valmiva uue energiaseaduste paketi väljatöötamisel. Väiketootjad omakorda pelgavad, et Eesti Energia võib saavutada uue seadusega praegusest tunduvalt madalama hinnakohustuse taastuvenergia ostmiseks.
Pangad eelistavad finantseerida pigem soojuse ja elektri koostootmise nn kombijaamu, sest suhtuvad hüdroenergia võimalustesse ettevaatlikult, ütleb Hansapank Marketsi juht Erkki Raasuke. “Elektrijaama puhul näeme 10–15aastase tasuvusega projekti, mille puhul huvitume, kuidas tekib positiivne rahavoog,” selgitab Raasuke. “Pangale kehtib küsimus, kuidas käitub monopol: kas seadused lubavad tal ennast väikeste eest kaitsta, neid kiusata või sunnivad kohtlema võrdse partnerina.”
Pankadel puudub Raasukese sõnul praegu selge ettekujutus, kuidas mõjutavad Euroopa Liiduga ühinemisel muutuvad keskkonnanõuded Eesti energiamajandust.
Riik annab väiketootjale lootust Majandusministeerium lubab väikestele taastuvenergia tootjatele hea põlve jätkumist.
2003. aastaks valmiv uus energiaseadus tagab väiketootjatele turule ligipääsu senistel tingimustel, kuid Eesti Energia poolt makstava hinna kujundamise metoodika võib muutuda, ütles majandusministri nõunik Maria Alajõe. “Elektri eest saadav tasu ei pruugi summas väheneda, kuid see võidakse siduda senise kodutarbija hinna asemel tootjahinnaga,” rääkis Alajõe. “Erinevate hinnapakettide tõttu on raske praegu määrata ühtset tarbijahinda.”
Energiaseadus lubab nn rohelise energiana Eestist kokku osta 2 protsenti tarbitavast mahust, mis säilib tõenäoliselt ka uues seaduses pärast Euroopa Liiduga ühinemist. Kuna praegu toodetakse taastuvatest allikatest vaid 0,1 protsenti, võib hinna langus kõne alla tulla alles kõikide vee- ja tuuleenergia ressursside ammendamisel, kui väiketootjate vahel tekib konkurents. Taastuvenergia võimalikuks osatähtsuseks Eestis peetakse kuni 3protsendilist mahtu, lisas Alajõe.
