Põhiline säilitusviis oli sealiha soolatult tünnides hoidmine, kust siis vajadusel seda suitsutamiseks võeti. Võib arvata, et liha suitsutamine levis enam 19. sajandi teisel poolel, kui talurahva majanduslik olukord oli paranenud ja loomi peeti juba niipalju, et liha jagus terveks talveks.

Praegusaegne suuline pärimus kõneleb ajast 40-80 aastat tagasi, mil väiksemas talus (asunikutalu) tapeti aastas 2-3 siga. Osalt see liha suitsutati, osalt hoiti soolvees. Suuremates ja rikkamates taludes oli lihavajadus ka suurem. Suitsuliha tehti vaid oma pere tarbeks või ka sugulastele, suitsuliha reeglina ei müüdud, sest kõigis taludes oli suitsuliha omal olemas. Siiski poekaupade ja linliku eluviisi levides 1920-30 aastatel viidi juba kõiki talukaupu (sh ka suitsuliha) linnadesse laatadele müügiks.

Suitsuliha oli veel 30-40 aastat tagasi pea aastaringne söök. Kevadel suitsutatud singid rippusid jahedates aitades umbes kesksuveni ja olid soolaseks leivakõrvaseks suviste tööde ajal. Kui oli tarvis kiiresti süüa teha (nt külalisele pakkuda), lõigati ikka suitsuliha lauale, aga ka praeti pannil koos munadega.

Praegusajal, mil väiksemad talumajapidamised on loomapidamise hoopis kokku tõmmanud, ostetakse suitsutamise jaoks liha sigu pidavate talunike käest otse. Poest saadavat liha ei peeta suitsutamise jaoks kvaliteetseks. Kuna sauna-suitsuliha ei ole paraegusajal sugugi lihtne kohe soovi korral osta, lepivad inimesed ka poodides ja turgudel müüdava suitsuahjudes masstoodetud suitsulihaga.

Allikas: rahvakultuur.ee