Miks me Soomele järele ei jõua?

 (23)

Mäletate, milline nägi välja poe lihalett Soome televisiooni reklaamides 70–80ndail? Ja mäletate, millised olid lihaletid Eestis, näiteks Mustamäel Tasuja ABCs? Seal naerusuised kokamütsidega näitsikud pakkumas toekat pekivaba fileetükki, siin määrdunud kitlis morni olekuga müüja viskamas kaalule viimaseid supi-konte.

Lihaletid on meil täna võrreldavad, müügil on samad automargid ning saame samamoodi soovi korral osta endale Dieseli teksapükse või Gucci käekotte. Aga see on vaid illusioon, sest erinevused sissetulekutes ja kogutud kapitalis on kordades. Viimase aasta arengud Eestis on viinud mind veendumuseni, et meil ei õnnestu ka lähema paari-kolme põlvkonna jooksul neid erinevusi tasa teha.

Riikide võrdluse klassikaline mõõdupuu on majanduse kogutoodang inimese kohta. Mullu oli majanduse maht Eestis 103 000 ja Soomes 450 000 krooni inimese kohta. Teine, inimlähedasem näitaja on keskmine palk: eelmise aasta viimases kvartalis oli see Eestis 7700 ja Soomes 36 300 krooni. Vahed Soomega elukvaliteedi näitajais on mäekõrgused. Mis siis takistab meil neile järele jõudmast, kasvab ju Eesti majandus ja inimeste jõukus praegu 6–7% aastas ehk kaks-kolm korda kiiremini kui Soomes? Puhtmatemaatiliselt peaks Soome tase olema saavutatav 30–40 aasta jooksul.

Paradoksaalselt hakkavad needsamad Swedbankid ja Elcoteqid, kes on Eestisse toonud miljardeid ja keda vajasime kui õhku, edaspidi pidurdama meie kasvu. Nendega koos on Eesti liberaalne, kiirele kasvule orienteeritud majandusmudel asendumas nn sotsiaalse kapitalismiga. Kiirus, agressiivsus, riskijulgus asendub märksõnadega tasakaalukus, võrdsus, ka keskpärasus. Euroopa riigid on ehitatud üles kõrgetele maksudele. Neid euroopalikke ahelaid kahjuks üha enam impordimegi.

Poliitikute jutt madalate maksude ja liberaalse majanduse kahjulikkusest, selle tagajärjel süvenevast ühiskonna kihistumisest on vassimine. Ühiskonna varalist kihistumist mõõtev Gini koefitsient on Eestis langenud 1998. aasta 0,37 punktilt kuue aastaga 0,35-le. See tähendab vastupidiselt poliitikute väidetele hoopis jõukuse ühtlasemat kasvu. Valusam veel on see, mis Mihhail Lotman 1. aprilli Eesti Päevalehes välja tõi: alanud on “isakeste” aeg, noorem põlvkond, kel on paremad eeldused liikuda paindlikult kaasa muutustega maailmas, olla konkurentsivõimelisem, riskialtim, teha kiireid otsuseid ja ka teenida rohkem, lükatakse kõrvale.