Kõrvitsa viljaliha sisaldab suhkruid, askorbiinhapet, karotiini, karotinoide, B1 ja B2 vitamiine, nikotiinhapet. Seemned sisaldavad rasvarikast õli, mis koosneb linool-, oleiin-, palmitiin- ja steariinhapetest, sistosteriini (kukurbitooli), samuti limaaineid, B-rühma vitamiine, askorbiinhapet, karotinoide, orgaanilisi happeid.

Kõrvits on karotinoidide allikas. Hariliku ja paljaseemnelise kõrvitsa seemneid kasutatakse ussnugiliste vastu ja paelussi profülaktikaks. Oma aktiivsuselt jäävad kõrvitsaseemned alla sõnajala preparaatidele, kuid neil puudub kahjulik kõrvalmõju. Seepärast sobivad need laste, eakate ja rasedate raviks.

Kõrvitsa viljaliha ja mahl soodustab soolestiku funktsioneerimist, viib organismist välja kloriide, soodustab neerude tööd, samas ei mõju neerukudesid kahjustavalt. Kõrvitsa viljaliha soovitatakse kasutada neeruhaiguste ja podagra puhul.

Köögiviljanduses on laialdaselt levinud 3 kõrvitsa liiki: kõvakooreline, suureviljaline ja muskaatkõrvits. Igal vormil on omad kindlad tunnused: iseloomulik lehe, varre ja vilja kuju, valminud vilja ja koore värvus, suurus ja seemnete värvus.

Kõvakoorelise kõrvitsa iseloomulikuks tunnuseks on kõva puitunud koor ja kandiline viljavars. Suureviljalist kõrvitsat iseloomustavad ümmargused või neerukujulised lehed, silindriline jäme viljavars. Muskaatkõrvitsa sordid valmivad hiljem, seetõttu on ta levinud rohkem lõunapoolsetel aladel. Sageli on tema viljad piklik-silinderjad, keskkohast veidi ahenenud, täielikult küpsenuna muutub roosakas-pruunikaks. Muskaatkõrvits sisaldab teistega võrreldes rohkem karotiini, sellest annab tunnistust ka tema tumeoranž viljaliha ja viljade värvus.

Allikas: seemnemaailm.ee