Tegelikult pidi pilt selge olema pärast seda, kui parlament hääletas nende valimiste eel lahtiste nimekirjade kasuks — kui palju meil säravaid isikuid ikka on, keda kõik tunnevad ja välismaale saata usaldavad. Hoopis intrigeerivam olnuks pilt, kui valida tulnuks erakondade vahel.

Raske uskuda, et sotsid suutnuks siis eriti ilma teha — Turu-uuringute ASi viimasest küsitlusest selgus, et neid toetaks vaid 8% kodanikest. Põgusad valimistejärgsed jutuajamised inimestega, kes olid andnud oma hääle Toomas-Hendrik Ilvese poolt, kinnitasid, et nad polnud tema laia selja taga mingit sotsitonti märgata osanud. Hääletati lihtsalt sümpaatse härrasmehe poolt. Ilma süümepiinadeta tunnistatakse, et kui liisku tulnuks võtta erakondade vahel, olnuks eelistus hoopis teine. Muidugi võib seda ka poliitiliseks kirjaoskamatuseks nimetada.

Arvata võib, et selles mõttes ei erine linlane oluliselt maainimesest. Nagu mujalgi, kogus Ilves nt Rapla maakonnas kõige suurema hulga hääli. Arvestatava vahega järgnes talle Siiri Oviir, kolmanda koha võttis Tunne-Väldo Kelam ja alles neljandaks pressis ennast kohalik mees Tiit Tammsaar, sedagi koduvalla inimeste toel.

Kampaania vile ja aur raisati ära suuremates linnades, maale ei jõudnud isegi pisikesi plakateid. Riik, kes pidanuks hea seisma vähemalt seadusega ette nähtud informatsiooni avalikustamise (valimisjaoskondade nimekiri jne) eest, piirdus vaid internetilehekülgedega. Väidetavalt eraldati valimiskomisjonidele ainult töötasuraha, info jagamiseks seda ei piisanud. Nõnda anti väga selgelt mõista, et mis valijad teie seal külas ka olete! Hiljem imestati, miks maainimene nii asotsiaalne on — ei viitsi valimagi minna. Tükati jäi enne valimisi niisugune tunne, et tegelikult ei tahetudki maarahvast eriti neile valimistele vett sogama. Et mine tea, mis lollusi nad seal kastide juures veel teha võivad.