Nafta lõppemise seadus

Ainuke asi, mida juurde ei toodeta, on maa, ütles Mark Twain. Sama käib suuresti ka nafta kohta.

Eks mõni barrel (põhiline naftakoguse mõõtühik — 42 gallonit ehk 159 liitrit) päevas seda maaõli tekib maapõues vast ka juurde, kuid välja pumbatakse üle 80 miljoni barreli päevas, mis mahub ligi neljatuhandesse rongikoosseisu, millest igas on 50 kuuekümnetonnist tsisternvagunit.

Eestit läbiva naftakoguse tarbib maailm ära umbes pooleteise päevaga.

Naftatootmise tipu temaatika on jõudnud tasapisi meediasse (nüüd juba ka Eestis) eelkõige tänu ühendusele nimega Association for the Study of Peak Oil & Gas — ASPO. Selle on asutanud geoloog Colin Campbell ning sinna kuulub mitmeid suurte naftatootmise ja naftaäri kogemustega inimesi.

Mida siis ASPO räägib? Räägib lühidalt seda, et naftatootmise tipp on kas juba käes või saabub lähima viie aasta jooksul. Tõe saame loomulikult teada tagantjärele.

Kui algab selgelt tõestatav langus naftatootmises, siis väljuvad hinnad kontrolli alt, sest iga üksus praeguses naftanäljas maailmas püüab endale kindlustada varusid nii pikaks ajaks kui võimalik.

Lisaks suurenevad spekulatsioonid. Näiteks kui augustis käis barreli hind 50 dollari peal (aasta alguses pisut üle 30), siis väideti, et sellest 7 dollarit on puhas spekulantide panus.

Millele ASPO toetub? Võtmeks on siin Saudi Araabia ja Lähis-Ida laiemalt. Saudi Araabia on ainuke riik, kes suudab oluliselt ning lühikese ajaga suurendada nafta tootmist ning sealsed varud on maailma suurimad. Sisuliselt on nafta ülimadal hind püsinud Saudi Araabia varudel ning reservvõimsusel.

Aga ka Saudi Araabia sees koondub naftatootmine küllalt kitsale maa-alale, kus paikneb 4–5 maailma suurimat naftavälja, mis avastati eelmise sajandi keskpaigas. Hiljem pole midagi juurde leitud. Maailma suurim naftaväli Ghawar annab märgatava osa kogu maailma naftast.

Saudi Araabiast ei saa naftatootmise kohta peaaegu mingit informatsiooni, aga olemasolevate infokildude ja kaudse info põhjal väidavad ASPO inimesed ning energiainvestor ja endine USA valitsuse energeetikanõustaja Matthew Simmons, et nii Ghawar kui ka teised Saudi Araabia väljad on ammendumise äärel, aga see võib juhtuda nii kohe kui ka 10 aasta pärast. Kui vesi tungib naftamaardlasse, siis tootmine väheneb kohe suurusjärgu võrra. Millal see saudidel juhtub, ei tea.

Põhjameri ammendub 10 aasta jooksul. Nigeeriast, Tšaadist, Venezuelast, Ecuadorist ja teistest lõunariikidest ikka üht-teist tuleb, aga see läheb valdavalt USAsse.

Ainus, kellel veel omajagu reservi ja mõju, on Venemaa. Aga ka seal jätkub naftat heal juhul umbes 40 aastaks.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, kasvab maailma naftavajadus tohutu kiirusega ning seda veab eelkõige Hiina. Seega praktiliselt ei ole enam olukorda, et pakkumine tuleneb nõudlusest, sest nõudlus on juba suurem.

Praegu toodetakse maailmas üle 80 miljoni barreli naftat päevas. Saudi Araabia reservvõimsus, mida praegu hakatakse rakendama, on miljon barrelit päevas. Ja see on enam-vähem kõik. Nagu näha, on see väike tilk (nafta)merre. Seega ei ole mõtet praegu enam küsida, kas nn nafta tootmise tipp tuleb, vaid millal see tuleb või on juba käes.

Kuna kogu meie elu põhineb praegu suuresti odaval naftal, siis on ette näha suuri muutusi maailma elukorralduses. Nüüd sõltub paljuski ühiskonna, eriti selle aktiivsema osa ettenägemisvõimest ja tahtest, kas muutused on talutavad või hukutavad. Tsivilisatsioon, mis toimib muudel energiakandjatel, on täiesti võimalik, kuid see on juba teine teema.