NATO ootab kindlat suhtumist
“Varem komisjoni aseesimehena on mul tulnud võõrustada paljusid NATO riikide ministreid ja juhtivaid ohvitsere. Ja huvitaval kombel on nad peaaegu kõik pärast positiivset ja suhteliselt põgusat kaitseväe asjade käsitlemist tundnud palju suuremat huvi meie üldise demokraatliku arengu vastu. Näiteks kas riigieelarves kaitsekulutuseks eraldatav 2 protsenti on ühekordne pingutus või on see enamiku erakondade pikaajaline soov,” selgitas Velliste.
Kõik suured parteid, kaasa arvatud Keskerakond, on kindlalt 2% poolt.
Kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, mis Eesti puhul on 1,96 miljardit krooni, ei ole võluvits, mis kõik Eesti kaitseväe vajadused rahuldaks. Pigem võib seda pidada NATO standardiks, mida muuseas kõik Lääne-Euroopa riigid kaugeltki ei täida ning mis ühtlasi annab mingi võimaluse võrrelda näiteks Eestit ja Rumeeniat, ütles kaitseministeeriumi osakonnajuhataja asetäitja Sven Sakkov.
Erinevalt Euroopa Liidust, kes teatavasti on suhteliselt helde tulevastele liikmesriikidele abiraha jagamisega, NATO ei priiska, vaid nõuab igalt riigilt jõukohast panust. Kui arvestada, et USA kannab NATO aastastest kuludest umbkaudu 5340 miljardit krooni Lääne-Euroopa 2850 miljardi vastu, siis on selge, et ta ei taha kaitsva kattevarju alla liikmeid, kes ei soovi oma kohuseid täita.
Mõned riigid, kellest kõik ei kuulu sugugi NATOsse, on siiski tõhusalt kaasa aidanud Eesti riigikaitse ülesehitamisele.
Rootsi suursaadiku Elisabet Borsiin Bonnieri sõnade kohaselt on Rootsi prioriteediks Eesti iseseisvumise taastamisest peale olnud tugevdada Eestit riiklikult, sest Rootsi huvides on, et Eesti oleks suveräänne, jõukas ja turvaline naaber. Aidanud algul piirivalve ja politsei ülesehitamisel, asus Rootsi valitsus alates 2000. aastast süstemaatilist abi andma kaitseväele. Kõik see kokku võib suursaadiku hinnangul küündida üle miljardi Rootsi krooni.
Varustust on tulnud paljudelt. Aga varustusest võib-olla veelgi tähtsam on oskusteave ja ohvitserikoolitus paljudes riikides, eriti Soomes. Ka Balti kaitsekolledž on loodud tugeva Põhjamaade abiga. Peale selle on Balti riikidel veel kolm ühisprojekti: Balti pataljon, mis on tuntuks saanud rahuvalvega, Balti miinieskaader ja Baltnet ehk ühine õhuseiresüsteem, mille üks komponente on Ämari seirekeskus.
Muuseas, Ämariga on seotud kaks kõnekat detaili, mis iseloomustavad kaudselt suhtumist Eestisse. Näiteks kutsuti NATO vägede ülemjuhataja Euroopas kindral Joseph W. Ralston mõni aeg tagasi USA Senati relvajõudude komiteesse aru andma kandidaatriikide edusammudest. Kindral tõi näiteks Ämari õhuseirekeskuse külastamise. “Astun sisse ja näen seadmeid, mida mina kunagise Põhja-Ameerika õhukaitsekeskuse (NORAD) juhina võinuksin ainult kadestada. Edasi läks veelgi huvitavamaks, nimelt istus ühe arvuti taga West Pointi sõjakooli ja teise taga Colorado Springsi õhujõudude akadeemia lõpetanu,” meenutab kindral.
Teine detail on seotud maineka Briti ajakirjaga Economist, mis pool aastat tagasi kirjutas: ehkki Balti riigid ei kuulu NATOsse, on nad oma Baltnetiga mitte enam lääne julgeoleku tarbijad, vaid ka juba tagajad.
Moodne riigikaitse on tänapäeval kulukas asi. Eestil on oma 2 protsendiga raske toime tulla seepärast, et lisaks väga kallitele relvahangetele tuleb samaaegselt kõik muu, näiteks sõdurite olmeeluks vajalik, maast-madalast üles ehitada, selgitab Velliste. Pealegi püüab Eesti lisaks NATOga koostöö süvendamisele arendada autonoomset kaitset, et vajaduse korral ka ise vastu pidada. Just seepärast eraldatakse küllalt suuri summasid Kaitseliidule, mis NATO riikides on täpse analoogi puudumise tõttu aeg-ajalt imestust tekitanud.
Ehkki praegu pole ükski NATO riik mõista andnud, et Eesti ei ole tõsiseltvõetav kandidaat, ei maksa meie vastuvõtus kindel olles enne õhtut hõisata, ütleb Trivimi Velliste. “Riigi võib välja jätta kasvõi seegi, kui senisest sagedamini hakkavad öösiti lõhkema tänavatel pommid, sest pragmaatilise NATO eesmärk ei ole võtta endale asjatult kaela probleemseid riike, vaid ta tahab olla kindel, et Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse ala kasvab.”
